Henrik Visnapuu Foto Edla Krusteni arhiivist.
TÕLKIGE MU KÕNE

Soine ja patune ja palune
oled sa,
jumala armualune
Maarjamaa.

Ennäe õunapuud rüvetut!
Iga virves
ajab isejuuri,
nagu polekski ühist tüve
ja ühist kirvest.

O sina mõistmatu sugu,
kes sina trotsid oma elutahet
ja pärle otsid, kui sajab rahet!

Ons Hudson Emajõgi?
ja lumi su jälgedes nõgi?

Vaevaline on viimne lugu
minuga,
enne kui uks langeb riivi.
Mine siis pimesi päi
sinna, kuhu jäid
Vadja ja Liivi.
Mina ei tule eales sinuga.

Kirjatundjad,
tõlkige mu kõne,
mõnele
mu kadunud rahva lapsele.

Henrik Visnapuu
2. jaanuar 1890 Helme kihelkond
3. aprill 1951 Long Island, New York)
http://kultuur.elu.ee/ke494_vi...

Märkmed: