Eesti Elu
“1944” on väärt film, vaatamata ühele tõsisele puudusele Eesti Elu (1)
Jüri Estami seisukohad  20 Mar 2015  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
“1944” on väärt film, vaatamata ühele tõsisele puudusele
Jüri Estam

2015 on kujunemas Eesti filmitegijate tagasihoidliku ringi jaoks imede aastaks. Müts maha pisikese eesti kultuuri ees, mis väntab pidevalt paremaid filme!

Praeguseks teavad Eesti Elu lugejad ilmselt, et Eesti-Gruusia ühisfilm “Mandariinid” ei pälvinud USA Filmiakadeemia Oscari auhinda, ka kui kogu Eesti sellele pöialt hoidis.

Ajakiri “Hollywood Reporter” kirjutas enne Los Angeleses toimunud tseremooniat, et parima võõrkeelse linateose kuldmehikest väärib vene film “Leviathan”, kuigi teised nominendid – “Mandariinid” nende hulgas – on kõik “üle prahi”. Ajakiri ennustas õigesti, et „Leviathan“ jääb võidust ilma poliitilistel kaalutlustel, mis puutuvad Venemaasse, ja et selle asemel saab Oscari hoopis poola režissööri Pawel Pawlikowski juutide hävitamisega seotud film “Ida”.

Eestil aga lihtsalt ei vedanud. Kui filmi “Mandariinid” grusiinist režissöör Zaza Urushadze oleks startinud hiljem (a. 2014, selle asemel, et 2013), ja kui ta oleks Venemaa kätt selgemini nähtavale toonud (filmi tegevus leiab aset keset koledat konflikti Abhaasias 90. a. alguses, kus Venemaa käis kohe väga palju torkimas), saaksime ütelda: “näed - see film on tegelikult temaatiliselt seotud Venemaa-Ukraina sõjaga”. “Mandariinid” oleks võinud väljendada mõtet: “eestlastel pole ju kana kitkuda ei grusiinide, tšetšeenide ega abhaasidega (kuna me puutume kokku kõikide nende etnostega filmi jutulõnga lahti veeredes). Kurja juureks nende rahvaste ja rahvakildude elus on olnud elevandina portselanilaos ikka ja jälle sekkuv Venemaa – maailma viimane suur koloniaalne riik,” kuid väldib seda.

Inimväärikuse säilitamine kõikides oludes on veendumus, millele tuleb püüda toetuda küll, kuid selle muinasjutukese sõjavastane sõnum lihtsalt ei leidnud üles ameerika žürii vastavat närvi. Lohutame end teadmisega, et väljaspool USAd on “Mandariinid” saavutanud tubli auhindade saagi ja et Ameerikas ja äkki isegi väljaspool USAd hakkab seda nüüd näitama filmikompanii Samuel Goldwyn Films.

Vahetult enne vabariigi aastapäeva jõudis Eesti kinodesse siinseid kassarekordeid purustanud ning kauaoodatud mängufilm “1944”. Enne kinno suundumist pidasin kirjavahetust sõpradega välismaal, kartuses, et mainitud film võib osutuda poliitiliselt-maailmavaateliselt kuidagi libastunuks - kes teab? Kuid see kartus oli alusetu.

Kui Tallinna ülikooli poliitikateooria professor Rein Ruutsoo suutis vahepeal küll kirjutada Punaarmees teeninud mehi igasugusest vastutusest lunastada püüdva artikli “Eesti laskurkorpusel ei lasu okupatsioonisüüd” Eesti Päevalehte, 14.02. 2015, siis “1944” tegijad pole Ruutsooga küll sama meelt.

Eesti Leegionis (hiljem Diviisis) saksa mundris võidelnud mehi kehastab tegelaskuju, kes on läinud mõistetavatel põhjustel rindele pärast tema perekonnaliikmete küüditamist a. 1941. Filmi stsenarist Leo Kunnas ja režissöör Elmo Nüganen ei ilmuta Stalini vägedes võidelnud eestlaste suhtes aga isegi seda halastust, mida paljude nende suhtes võiksime tegelikult üles näidata. Kusjuures Nügase mitu sugulast on ise Punaarmees teeninud! 8. Eesti Laskurkorpus koosnes arvestataval määral 1941. aastal sunniviisiliselt mobiliseeritud ja Venemaale lausa röövitud eestlastest ning tööpataljonides hambad ristis ellu jääda suutnud meeste riismetest. Kunnase-Nügase käsitluses on Punaarmee politrukid madalamad kui muda, mida nad muidugi ka olid. Kuid ka Korpuse reakoosseis tõi Eestisse endaga nii või teisiti kaasa mitte tripperi, vaid katku. Linateose moto on – “süütud tunnevad ennast süüdi, suured süüdlased ei tunne midagi”.

Film “1944” pole siinkirjutaja arvates täiesti probleemivaba. Rahapuudus põhjustas selle, et stseenid, mis peaksid olema massistseenid, jätavad hästi hõreda mulje, nagu pistaksid rinda väikesed üksused, selle asemel, et mitmed diviisid korraga. Vaid 300 osatäitjaga ei suudaks ka kõige andekamad filmitegijad erilist muljet jätta. Valed mastaabid erinevad kahjuks kardinaalselt näiteks soomlaste suurepärasest 1989. a. oopusest “Talvesõda”.

Leo Kunnase teos ei mõju dokumentaalsena, mida Kunnas ka omaks võtab. “Tegevusliinid ja karakterid on kõik originaalsed.” S.t. film on samaaegselt mittefiktsionaalne ja fiktsionaalne, milline probleem on muutumas tänapäeva filmimaailmas täiesti tavaliseks.

On küsitav, kas mitte-eestlased peale lätlaste ja üksikute teiste inimeste suudavad end päriselt häälestada filmi “1944” lainepikkusele, kuna see portreteerib saksa mundris võidelnud mehi pigem mõnevõrra “õigetena” ja punaarmeelasi kahtlemata pahadena. Kolumnist Mikk Salu juhib osalt selle filmiga ühenduses tähelepanu sellele, kuidas Lääne “kultuuriline immuunsüsteem” on kasvatanud tugevad antikehad fašismi suhtes, aga ka ameerika poliitiku Huey Long’i sedastusele, mille kohaselt “järgmine fašism tuleb antifašismi loosungi all”.

Tahaks väga teada: kuhu on Leo Kunnas unustanud Eesti Vabariigi Rahvuskomitee, “märterpeaministri” Otto Tiefi, ning septembris 1944 mõni päev Pika Hermanni mastis jälle lehvinud Eesti trikoloori? Filmi loojad annavad, tõsi küll, au kõikidele, kes pidasid meeleheitlikke tõrjelahinguid Sinimägedel. Nad sõnastavad enam kui adekvaatselt ka seda, et Punaarmee surus stalinistliku-kommunistliku luupainaja Eestile peale. Pean aga kahetsusväärseks, et kui kaks miljonit eurot ühe monumentaalse filmi väntamiseks juba kulutati, siis “1944” ei suuda meenutada, et Punaarmee likvideeris 1944. a septembris Eesti Vabariigi küll nõrga, kuid õigusjärgse ja legitiimse valitsuse, ja et Punaarmeega ühes saabunud võõrriigi NKVD ajas kõik tolle Eestisse jäänud liikmed läbi ränga kadalipu.

Mis ajaloolise tõe kajastamisse puutub, siis “Nimed marmortahvlil” teeb eelpool kirjeldatud defekti tõttu silmad ette filmile “1944”. Viimane osutab karuteene nii eesti koolilastele kui ka teistele, minnes mööda Johan Pitkast, Rahvuskomiteest ning Otto Tiefist, nagu need inimesed poleks üldse eksisteerinud või nagu nad oleksid etendanud positiivset, kuid ikkagi vähetähtsat rolli eesti rahva 1944. a julmade katsumuste saagas.

Olles nurisenud siin oma nurisemise – kui “1944” peaks jõudma välismaale kas DVD või Blu-ray kandjal, või seda näidatakse tulevikus kas kinodes või Eesti majades – soovitan seda kindlasti vaatama minna. Näitlejad on tasemel ja film tehniliselt hea, pakkudes kinokülastajale tõelise vaatamiselamuse. Selle filmiga mitte tutvuda oleks patt.

Kõnesolevasse filmi võiks ju siis veidi kriitiliselt suhtuda küll, kuid vaatamata kõigele sellele lahkus siinkirjutaja kinost, nagu kirjutas Liina Ristoja oma filmiarvustuses, täis “tänutunnet selle rabeda riigi eest”.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus