Paavo Loosberg

12. august 2004
Metsaülikool, Kotkajärve
1939. aasta Täna räägime 1920-ndate ja 30-ndate aastate Eestist, nii nagu mina seda mäletan ja nii nagu rahvusvahelised vaatlejad, ajakirjanikud, diplomaadid ja teised asjatundjad seda nägid ja analüüsisid. Oluline vahe tolleaja ja praeguseaja olukorra hinnangul on see, et 1930-ndates tehti majanduslike andmete varal majanduslik analüüs ja majanduslikud järeldused, sõjalise olukorra analüüsil sõjalised järeldused, poliitilise või sotsioloogilise olukorra kirjeldusel ja analüüsil poliitilised või sotsioloogilised järeldused.
Praegusel ajakirjandusel ja kirjandusel on kombeks võtta sõjaline- või sõjalispoliitiline olukord, teha sellele ainult poliitiline analüüs ja jõuda suvalisele järeldusele. Mõlema stiili kohta võite leida näiteid siin ülespandud paneelidel, kus leiate 1930-ndate ja 2004-nda aasta ajalehe väljalõikeid. Ühel paneelil on allika- või andmebaas, mida kasutasin tänase ettekande ettevalmistamisel.

Tänane peateema on 1939. aasta, aga lühidalt ka sellest, kuidas Eesti riik 1939-nda aastani jõudis. I Maailmasõja lõpul 1918-ndal aastal kuulutas Eesti end iseseisvaks ja võitles omale Vabadussõjas kätte vabaduse, mida rahvusvaheline ühiskond, eesotsas Rahvasteliiduga, tunnustas. Eesti võeti vastu Rahvasteliidu liikmeks. Saksamaa sattus rangete piirangute alla, seda eriti kaitsejõudude osas. Saksamaa sai sellest üle sõlmides lepingu N. Liiduga Itaalias, Rapallo linnas 1922. aastal. Samanimelise lepingu salaklausel nägi ette Saksa sõjatööstuse ja väljaõppe korraldamise N. Liidus. Kogu ülejäänud Euroopa elas relvastuse piiramise ja vähendamise tähe all. 1928. aastal sõlmitud Kellogg-Briandi paktiga määrati Rahvasteliidu liikmetele sõjavarustuse piirangud – Eestil tohtis näiteks olla 66 sõjalennukit.
Eesti Põhiseaduse kohaselt puudus Eestil president ja riigivanem ning peaminister olid ühes isikus. Olenevalt ja tulenevalt parteipoliitikast ja Riigikogu koosseisust, vahetus valitsus pea igal aastal. Uuendusi ja olukorra parandamist oli raske läbi viia, sest parema suuvärgiga mehed, kes rohkem lubasid, pääsesid tavaliselt etteotsa. Pahatihti kaeti lubadused kaitsekulutusi kärpides. 1920-ndates asusid Vabadussõjast osavõtnud veteranid olukorda parandama ja viisid läbi Põhiseaduse muutuse 1930-ndate algul. Vabadussõjalaste Liit laienes aga nii, et sinna hakati vastu võtma kõiki soovijaid, ka neid, kes ei olnud sõjaveteranid. Uus organisatsioon muutus nn. vapside parteiks, kes oma tegevuses hakkas mustrit võtma Saksamaal võimule tulnud Hitleri Natsionaalsotsialistlikust parteist. Vapside partei suleti. Valitsuse etteotsa valiti Konstantin Päts ja järgmine viis aastat elas Eesti poliitiliste kitsenduste tähe all. Samal ajal aga, Pätsu riigitüüril olles, oli Eestis suur õitseaeg, mis toimus nii kultuurielu, seadusandluse, spordielu, teadusevalla, hariduselu kui ka majanduse vallas. See viimane väljendus eriti balansseeritud eelarvete, kaubavahetuse, põllumajandustoodete ja tööstuse arengus.

Samal ajal, maailmapoliitikas, oli alanud suur relvastamise võidujooks. Saksamaa pani jälle käiku sundväeteenistuse ja hakkas tagasi võtma I Maailmasõjas kaotatud alasid, Rheinimaa, Sudeedimaa jne. Itaalia laiendas end Albaanias ja Abessiinias. Jaapan alustas Hiina, Korea ja Manžuuria vallutamisega ja N. Liit sai oma huviorbiiti Mongoolia. Tekkis kolme riigi telg, Saksa, Jaapani ja Itaalia, kes kõik oma piire ülejäänud maailma arvel püüdsid laiendada. N. Liit laveeris nende vahel, kogu aeg oma sõjapotensiaali tõstes, aga poliitiliselt laveerides, kumba poolega end siduda. Nii jõuame saatusliku 1939. aastani, kus tükk haaval laienemise piir oli saavutatud ja algas kogu maailmale laienenud II Maailmasõda.
Igale vaatlejale oli ilmne, et Eestit ähvardas sõjatallermaaks jäämine. Et seda ohtu leevendada, tuli suurendada oma kaitsevõimet ja leida sõjalisi liitlasi. Eesti oli omale muretsenud kaks moodsat allveelaeva, aga nappis varustust nagu dorpeedod ja miinid ning väljaõpe oli algstaadiumis. Täielik puudus oli moodsatest sõjalennukitest, tankitõrjerelvadest ja moodsatest sidevahenditest. Kõik arenenud sõjatööstusega maad olid hõivatud relvastuse võidujooksul ja moodsaid relvi oli raske saada. Eestil olid tellitud Spitfire hävituslennukid ja mootordorpeedo kiirpaat Inglismaalt ning tankitõrje kahurid Austriast.
1939. jaauaris käis Sõjaväe ülemjuhataja Laidoner Soomes, kohtus marssal Mannerheimi ja Soome riigimeestega ning leidis, et Soome orienteerub Skandinaaviale ega ole huvitatud liidust Balti maadega. Laidoner osales Helsingis Eesti Vabadussõjas võidelnud soome vabatahtlike lahingutee alguse 20. aastapäeva pidustustel.
2. veebruar – Kaunases algab Balti riikide välisministrite IX konverents. Ühist keelt ei leita, sest Leedul on Poolaga Vilno pärast probleeme.
15. märts – Saksamaa okupeerib Tšehhoslovakkia.
22. märts – Leedu-Saksa leping Klaipeda (Memeli) loovutamiseks. N. Liit tahab 30 aastaks rendile Suursaart, Lavansaart, Seiskäri ja Tütarsaari. Vastutasuks pakub suurt maaala metsarikkast Karjalast. Soome valitsus küsib nõu Mannerheimilt. See vastab, et kuna Soome ei suudaks neid saari niikuinii kaitsta, siis võiks küsimust diskuteerida.
Märtsi kuu – Hispaania kodusõda on täies hoos. Hiina-Jaapani sõjas algavad lahingud Nantšangi pärast. 28. märtsil lõppeb Hispaania kodusõda, kui kindral Franko vallutab Madridi. Poola lükkab tagasi Saksamaa nõude lubada Danzigi vabalinnal ühineda Saksamaaga. Inglise ja Prantsusmaa garanteerivad Poola iseseisvuse. Eesti saadik Moskvas, August Rei, saab N. Liidu välisminister Litvinovilt noodi Eesti iseseisvuse ja sõpruse kohta Saksamaaga. Eesti vastas 7. aprillil, mille peale N. Liit reserveeris endale õiguse sekkuda Balti riikide poliitikasse ka vastu nende tahtmist. Saksa nõudis monopoolset õigust kogu Rumeenia väljaveole. Sellepeale inglased saatsid noodid Kreekale, Jugoslaaviale, Prantsusmaale, Türgile, Poolale ja N. Liidule, küsides, millised on nende reaktsioonid. Kellegil polnud reaktsioone. Stalin tegi ettepaneku kutsuda kokku konverents, inglased seda ei pooldanud.
7. aprill – Itaalia väed tungivad Albaaniasse. Kuningas Zog põgeneb eksiili.
16. aprill – Laidoner sõidab visiidile Poolasse. Inglismaa ja Prantsusmaa loobuvad nn. "Müncheni poliitikast", sõlmides sõjalise liidu Poola ja Türgiga. Eesti sõjaväe staabiülem kindr. Nikolai Reek sõidab Saksamaale Hitleri 50. a. sünnipäevale. Saksamaa tühistab ühepoolselt mittekallaletungi lepingu Poolaga ja mereväelepingu Suur Britanniaga.
17. aprill – N. Liit tegi ettepaneku Inglis- ja Prantsusmaale kolme riigi sõjalise konventsiooni sõlmimiseks. Algasid keerulised läbirääkimised. Briti ja Prantsusmaa garantii Poolale oli nad pannud sundseisu, N. Liit oli aga esialgul väljaspool ohtu. Küsimuse võti seisis sõnas "garanteerima". Briti soovis garanteerida ainult Poolat ja Rumeeniat. N. Liit soovis garanteerida ka Soomet, Eestit ja Lätit. Selle stsenaariumi järgi oli garanteeritav sunnitud garanteerija väed omalt maalt läbi laskma, kui oht teda ähvardas. Ohu olemasolu määrab aga garanteerija, mitte garanteeritav. Ime siis küll. Eesti, Läti ja Soome soovisid jääda rangelt neutraalseks, et mitte N. Liidu vägesid Eestisse lasta, sest ilmselt "abistajad" oleksid jäänudki "abistama".
3. mail teeb Saksamaa ettepaneku Balti- ja Skandinaavia riikidele sõlmida mittekallaletungi lepingud. Moskvas asendatakse välisasjade rahvakomissar Litvinov (kes oli juut), Stalini läheda kaastöölise Molotoviga.
11. mail 1939 toimus Mongoolia ja Manžuuria piiril vahejuhtum, millest arrenes välja tüli, mis tervet maailma ajaloo käiku otsustavalt mõjutas.
Mongoolia ja Manžuuria piiril oleval tühimaal, umbes 1000 km Baikali järvest kagu pool, voolab Halha jõgi, kohalikus keeles Halhin Gol. Jõe vasak kallas, Mongoolia poolne, on alguseks mõnekümne meetri kõrgusele liivakõrgendikule. Parem kallas, ida või Manžuuria poolne, on madal, liivane ja seal kus Halstoni harujõgi Halhasse voolab, kohati soine. Kliima on nii paha, suvel kuum, talvel kül m, et seal keegi ei ela. Alles paarkümmend kilomeetrit Halhast ida poole, väikeste järvede ääres, asub Nomonhani külakene. Küla on nii väikene, et tavalistel kaartidel pole ta isegi märgitud. Sellel umbes 50 km pikal ja 20 km laial maalapil on üks omapära – igal kevadel, pärast vihmasadude lõppu, kasvab seal lopsakas rohi, mis on tagaotsitud hobuse ja karjakasvatajatele ligidalt ja kaugelt. Nii on juba aastasadu tulnud mongolid läänest ja manžuurid idast, igal kevadel, et oma loomi toita, sõpru kohata ja kaupa vahetada.
Nüüd aga tulid 1930-ndad aastad. 1936-7. aastal saatis Stalin Punaarmee üksused Välis Mongooliasse ja seadis võimule Choibalsani valitsuse. Choibalsan tappis armutult tuhandeid tsiviilisikuid ja hävitas Lamausu kiriku ja mungad, seades võimule kommunismimeelse valitsuse. Stalin vaatas jaapanlasi kõige suurema umbusuga ja eriti Jaapani Kwantungi armeed, kes oli vallutanud Manžuuria juba 1931. aastal. Manžuuria poolel patrullisid piiri ratsa piirivalve üksused niikui vanastigi, ainult nüüd olid üksuste ohvitserid jaapanlased. Mongoolia piirivalves koosnes aga kogu meeskond mongoollastest. Kuna kogu piirkond oli kaardistamata, siis küsisid jaapanlased manžuurlastelt, kust piir läheb, need vastasid, et meie käime kuni Halha jõeni ja jaapanlased märkisid selle omale piiriks. Venelased küsisid mongolitelt, kust piir läheb, nemad vastasid, et nemad käivad kuni Nomonhani külani ja venelased märkisid selle omale piiriks. Jaapan teatas, et kes Manžuuria piiri rikub, see rikub Jaapani piiri ja Molotov teatas, kes Mongooliat ähvardab, see ähvardab N. Liitu.
11. mail 1939 oli üks umbes 80 meheline Mongoolia piirivalve grupp Halha jõe lähistel, valis omale ööpaika ja hobustele söödapaika. Neile sattus peale Manžuuria piirivalvegrupp ja peletas nad tagasi üle Halha jõe. 14. mail kohtusid grupid samas kohas, aga seekord sunniti manžuurlased põgenema.
14. mail tegi Molotov ettepaneku Eestile, Lätile ja Soomele sõlmida vastastikune abistamise pakt. Need riigid ise aga soovisid ranget neutraliteedi poliitikat.
7. juunil 1939 Eesti saadik Londonis – Torma, andis lord Halifaxile memorandumi, kus öeldakse, et automaatne abistamine on Eesti arvates ebasõbralik akt. Rei ütles 19. juunil Moskvas Briti diplomaatidele, et see sunniks Eestit võitlema Saksamaa poolel. Briti valitsus ütles mõistvat Eesti seisukohta, kuid Prantsuse valitsus leidis, et Eesti ei tohi takistada agressioonivastase liidu loomist. Loodi mõiste "kaudne agressioon". 7. juunil 1939 sõlmiti mittekallaletungi lepingud Eesti – Saksa ja Läti – Saksa vahel. Eestis tekitas see suurt poleemikat, Tõnissoniga eesotsas, kuid juhiti tähelepanu sellele, et N. Liiduga oli selline leping juba 1932-st aastast olemas.
Halha jõe ääres oli Jaapani kontingent juuli kuuks kasvanud terveks 6. armeegrupiks. Venelased olid ehitanud 7 silda üle Halha ja kaitsesid sillapäid suurtükiväe, tankide ja automaatrelvadega hästi varustatud jalaväega. Juuli lõpul katsus Jaapani 6. armeegrupi ülem kindral Komatsubara ületada Halha jõge boontoonsillaga ja tungida kõrgendikule venelaste tagalas. See õnnestus, aga varustuse järelvedu polnud võimalik ja vene väed lõid jaapanlased pärast mõnepäevast võitlust tagasi idakaldale. Stalin määras N. Liidu üksuste juhatajaks Zhukovi. Temale anti kaugele ulatuvad õigused. Kuu ajalise ettevalmistusega määras Zhukov pealetungi alguseks 20. augusti. N. Liidu parimad eliitväeosad, tankiüksused ja lendurid koguti Mongooliasse, kaasa arvatud Hispaania kodusõja kogemustega lendurässad. Ettevalmistused hoiti jaapanlaste ees ranges saladuses.
2.augustil 1939 teatas vene teadeteagentuur Tass, et 3 riigi läbirääkimiste venimise peapõhjus on lääneriikide seisukoht nn. "kaudse agressiooni" määramisel. – See andis Hitlerile mõista, et ta võib lääneriigid "üle pakkuda".
4. augustil esitas N. Liidu kindralstaabi ülem Šapošnikov N. Liidu kaalutlused Inglise ja Prantsuse sõjalistele esindajatele Moskvas viie erineva variandi puhul:
1. Kui rünnatakse Britit ja Prantsusmaad;
2. kui rünnatakse Poolat;
3. kui rünnatakse Bulgaariat;
4. kui rünnatakse Türgit;
5. kui Soome, Eesti ja Läti kaudu rünnatakse Nõukogude Liitu.

Iga variandi puhul oli märgitud N. Liidu poolt rakendatavate diviiside ja sõjatehnika hulk, nõudmised lääneriikide ja Poola poolt rakendatavate jõudude kohta ning eeldatav operatsioonide käik. Eri variatsioonide puhul olid arvud erinevad. Näiteks – Saksa - Poola sõja puhul lubas N. Liit välja panna 120 jalaväediviisi, Poolalt taotleti 40 diviisi, Inglis ja Prantsusmaalt 80 diviisi. Lääneriikide väed alustaksid pealetungi Põhja Prantsusmaalt ja Belgiast. Kava puudutas ka Eestit ja Soomet – nõuti Lääne Eesti saarte ja Ahvenamaa andmist N. Liidu laevastiku käsutusse.
Nõuk. sõjaväelisele delegatsioonile olid antud instruktsioonid:
– esitada oma volitused ja küsida, kas inglastel ja prantslastel on volitused allkirja andmiseks sõjalisele konventsioonile;
– küsida kolme liitlasriigi kaitseplaan agressorite bloki vastu Euroopas.
Peale selle tuli arendada diskussiooni Nõuk. vägede läbilaskmise kohta Vilno koridori, Galiitsia ja Rumeenia territooriumitelt ja sellise plaani puudumisel öelda, et kaitse agressori vastu on mõttetu.
15. augustil tegi N. Liit ettepaneku, et Inglis- ja Prantsusmaa hangiksid Soomelt ja Baltimere riikidelt nõusoleku ühendatud kolme riigi laevastiku baasideks Ahvenamaalt, Hangöst, Lääne Eesti saartelt, Pärnust, Haapsalust, Ainarzist ja Liepajast.
Liitlased ei suutnud vastata küsimustele, kuidas saab N. Liit kedagi aidata, kui neil pole läbipääsu Poolast ja Rumeeniast. Liitlaste katse, 19. augustil, Poolat veenda ei viinud kuhugile.
18. augustil 1939 alanud läbirääkimisi juhatas Kaitse Rahvakomissar Vorošilov. Nõuk. volitused olid korras, inglastel polnud neid üldse, prantslased olid volitatud ainult läbirääkimisi pidama. Igasugu plaanid liitlastel puudusid täielikult.
N. Liit lubas välja panna 120 jalaväe ja 16 ratsadiviisi, 5000 raskesurtükki, 10 000 tanki ja kuni 5500 lennukit.
21. augustil algasid kolme riigi sõjaväelaste läbirääkimised paar minutit pärast kella 11 ja lõppesid kell 17.25. Tehti kolm vaheaega. Kell 16.00 luges Vorošilov jahmunud inglastele ja prantslastele ette Stalini teadaande, et läbirääkimised on katkestatud määramata ajaks.
Tassi 2. augusti avaldus oli Berliinis tähelepanu ja arusaamist leidnud ja Hitler reageeris sellele soovides läbirääkimisi N. Liiduga. Stalin aga tundis Hitlerit ja tahtis talle oma tugevusega imponeerida ja seepärast venitas kokkusaamist, et näidata Jaapani vägede lüüasaamist.
Vene ettevalmistused olid imponeerivad. Halhin Golile kõige lähem raudteeliin oli 650 km eemal ja vähem kui kuu aja jooksul tuli kohale tuua varustust:
- suurtükiväe mürske 18 000 tonni,
- lennukipomme ja laskemoona 6 500 tonni,
- bensiini ja määrdeõlisid 15 000 tonni,
- toiduaineid 4 000 tonni,
- põletisaineid (solid fuel) 7 500 tonni,
- muud materjalid 4 000 tonni.

20. augusti hommikul oli õhus üle 150 pommilennuki ja 100 hävituslennuki. Kahes punktis Vene ja Jaapani andmed ühtuvad. Ilm oli pühapäeva, 20. augusti hommikul ilus ja Vene attakk üllatas ja hämmastas oma intensiivsusega.
Tegevus algas kell 5.45. Vene suurtükivägi tulistas Jaapani õhutõrje kahurite ja kuulipildujapesasid ja suitsumürske märkidele, mida lennukid pidid pommitama. Samal ajal üle 150 pommilennuki, üheksas ešelonis, hävituslennukite kaitstuna, pommitasid Jaapani eduliini, õhutõrje patareisid, suurtüki patareisid ja tagalas asuvaid reserve. See oli esimene koordineeritud pommi- ja hävituslennukite attakk N. Liidu lennuväe ajaloos. Kell 8.15 algas kontsentreeritud suurtükituli kõikidest kaliibritest, nii kiiresti kui keegi tulistada jäksas. Lennukid ründasid teist korda kell 8.30. Kodeeritud telefoni ja raadiosignaalid teatasid üldrünnaku algusest 15 minuti pärast. Kell 8.45 punased raketid signaliseerisid rünnaku algust, ajal kui pommilennukid pommitasid uuesti kaitseliine. Suurtükiväe turmtule varjus alustas tanki ja jalavägi rünnakut kell 9.00. Varjatuna hommikusest udust, olid üksused jõudnud lähteasenditesse täiesti märkamatult. Kaitsjad olid nii moraalselt kui füüsiliselt nördinud. Jaapani suurtükiväe sideliinid, vaatluspostid ja patarei asukohad olid purustatud. Öhutõrje patareid, kes tegevust alustasid, said otsekohe hävitatud. Tulekahjud põlesid igal pool. 75 kuni 90 minutit Japani suurtükivägi ei suutnud paukugi lasta.
Jaapani kaitsjad ainuüksi lõunapool Holsteini nägid 500 tanki ja 300 veoautot. Tavaliselt suurtükid lasevad kontsentreeritud valangutes, nüüd aga kestis pidev tuli kuni 10 tundi järjest, kasutades lõpmata hulgal mürske. Kolmanda päeva õhtuks, 22 augustil, oli Jaapani 6. armee purustatud. Üks iseloomustav juhtum oli Uzuru järve ääres olev suur Punase Risti telk-haigla, selgesti märgitud. Venelaste tankiüksus sõitis sellest niikaua risti-põigiti üle, kui kõik oli maatasa. Kui keegi püüdis põgeneda, siis selle niitis maha kuulipildujatuli. Ainukesed kes pääsesid, olid need üksikud, kes tanke eemalt nähes olid jooksnud kaelast saadik järve ja suutsid end kõrkjates varjata.
23. augustil 1939 võttis Stalin Moskvas vastu Saksa saadik Ribbentropi ja sõlmiti Molotov-Ribbentropi pakt. Moskvale jäid vabad käed Soome, Eesti, Läti, Ida-Poola ja Bessaraabia suhtes.
27. augustil üritasid jaapanlased venelaste rõngast välja murda, kuid see ei õnnestunud. 31. augustiks olid Jaapani väed purustatud, rivist oli välja löödud haavatute ja surnutena 18 000 meest. Vene kaotused umbes sama palju. Jaapanlased olid šokeeritud oma suurest surnute arvust, umbes 10 000 meest 75 000 koguarvust. Jaapanlaste ettepanekul tehti Jaapani-Vene mittekallaletungi leping septembri kuu keskel.

Ettehaaravalt võib öelda, et see operatsioon aitas kallutada Jaapani valitsuse otsuseid nende merejõudude suunale ja Jaapan hakkas oma laienemispüüdeid suunama lõunasse, Filipiinide poole. 1941. aastal, kui Saksamaa alustas sõda N. Liidu vastu, katsus Hitler suruda Jaapanit sedasama tegema, jaapanlased olid aga kaotanud igasuguse tahtmise sõdida N. Liiduga.

1. septembril 1939 Saksa väed tungisid Poolasse. Eesti esineb deklaratsiooniga, milles kuulutab end alanud sõjas erapooletuks. 3. septembril Suurbritannia ja Prantsusmaa teatavad, et loevad end Saksamaaga sõjajalal olevaks. 8. sept. Eesti valitsus pikendab veelkord kaitseseisukorda ühe aasta võrra.
17. septembril Punaarmee alustab sissetungi Poola ida-aladele, põhjendades oma teguviisi Poolas elavate ukrainlaste ja valgevenelaste õiguste kaitsmisega.
18. sept. põgeneb Tallinna miinisadamast sinna 15. märtsil saabunud Poola allveelaev Orzel. See annab venelastele põhjust süüdistada Eestit N. Liiduga sõjas olevate riikide abistamises. 19. sept. teatab Molotov Eesti saadikule, et NSVL paneb vastutuse Orzeli põgenemise eest Eestile ning Punalipuline Balti laevastik hakkab seda laeva otsima kogu Soome lahe ulatuses. Sellega seati tegelikult sisse mereblokaad, millega kaasnes Nõukogude sõjalaevade tungimine Eesti territoriaalvetesse ja Eesti ranniku tulistamine.
22. septembril kutsutakse Eesti välisminister Moskvasse, alla kirjutama Eesti-N. Liidu kaubalepingut. 24. sept. Selter kohtub Molotoviga, kes süüdistab Eestit Orzeli juhtumis ja nõuab, et Eesti lubaks N. Liidul rajada Eesti territooriumile laevastikubaase ja lennuvälju. Eesti keeldumise korral ähvardatakse kasutada sõjalist jõudu.
25. septembril algasid Nõukogude luurelennud Eesti kohal, ülesandega õhufoto ja vaatluse teel kindlaks määrata, kas Eesti mobiliseerib. Eestil oli sel ajal olemas rivis 10 vanamoodsat relvastatud lennukit, mille lennukiirus oli 265 – 275 km/tunnis.Vene lennukite kiirus 350 – 400 km/tunnis.
N. Liidul oli Eesti piiril Erilaskurkorpus ja 8. armee koosseisus:
11.; 16.; 49.; 56.; 75.; 123.; 136 laskurdiviisid;
25. ratsadiviis; 1.; 13.; 18.; 40 tankibrigaad ja 15. laskur – kuulipildujabrigaad.
Erilaskurkorpus ja 8.armee kokku olid 136 245 meest, 1535 suurtükki, 1318 tanki, 156 soomusautot ja 7769 autot. Sõjategevuseks valmisoleku ajaks oli 29. september.
Vägedele oli tehtud ülesandeks anda võimas ja otsustav löök Eesti vägede pihta, milleks
a) Kingissepa grupp peab tungima kiiresti Rakvere, Tapa ja Tallinna peale,
b) 8. armee peab purustama vastase väed ja tungima Tartu peale ning edasi koos Kingissepa grupiga Tallinna ja Pärnu peale, eraldades oma tiiva kaitseks Valga suunale ühe tankibrigaadi ning 25. ratsadiviisi. Läti vägede Eestile appi tuleku puhul Riia-Valga suunas, peab 7. armee (170 000 meest) katma Lenngradi sõjaväe ringkonna operatsiooni Läti piirilt. Balti laevastiku ülesandeks jäi Eesti laevastiku hävitamine.

Eesti sõjavägi sooritas kõik mobilisatsioonieelsed ettevalmistused kuid 27. sept. otsustas Eesti valitsus kokkuleppe kasuks ning 27. sept. lendas Eesti delegatsioon Moskvasse.
27. sept. algasid Moskvas Saksa-N. Liidu läbirääkimised, kus Stalin informeeris Ribbentroppi Eesti ja Läti saatusest. Lepiti kokku, et Leedu antakse N. Liidu huvisfääri. Vastav Saksa – N. Liidu piiri- ja sõprusleping kirjutati alla 28. septembril.
28. sept. allkirjastati Eesti – N. Liidu vastastikkuse abistamise leping tähtajaga 10 aastat. Leping lubas 25 000 mehe sissetoomist Eestisse.
29. sept. N. Liit ja Saksamaa (Molotov – Ribbentrop) allkirjastasid sõpruslepingu, mis oli põhialuseks pidevaks rahuks Euroopas. Nüüd, kus Poola küsimus oli lahendatud, pakuvad Saksamaa ja N. Liit rahu Inglis- ja Prantsusmaale. Kui Inglis- ja Prantsusmaa rahupakkumist vastu ei võta, on nad täielikult vastutavad sõja jätkumise eest.
4. okt. 1939 Eenpalu valitsus esitab tagasiastumise palve.
4. okt. sõlmiti ja 14. okt. jõustus N. Liidu – Läti vaheline vastastikune abistamise leping.
5. oktoobril 1939 kutsus Kreml Soome valitsuse esindajad Moskvasse. Helsingis mõisteti, et kordub Balti riikide stsenaarium ja saatis osa regulaarväeosi Karjala Kannasele.
6. okt. lõppeb Poola sõjakäik kapitalutsiooniga (Kock ja Lublin).
7. okt. saab teatavaks Hitleri otsus baltisakslaste tagasikutsumise kohta ja saabuvad esimesed ümberasujate laevad.
10. okt. kirjutati alla lepingule Vilno linna ja maakonna üleandmisest Leedu Vabariigile ning vastastikusest abistamisest Leedu ja N. Liidu vahel.
10. okt. algasid Soomes reservistide õppekogumised, mis tegelikult tähendas mobilisatsiooni algust.
12. oktoobril kinnitab Riigikogu ametisse uue valitsuse. Peaministriks Jüri Uluots.
12. oktoobril kohtus Soome esindaja Paasikivi Moskvas Stalini ja Molotoviga, kes nõudsid Soomelt Hangö poolsaart, mitut Soome lahe saart, suurt osa Karjala maakitsusest ning Kalastaja poolsaart Petsamo rajoonis. Paasikivi lükkas nõudmised tagasi.
18. oktoobril algas Punaarmee üksuste toomine Eestisse. Saabusid 65. Erilaskurkorpuse ja õhujõudude erigrupi väeosad, kokku 21 347 mehe, 283 tanki, 54 soomusauto ja 255 lennukiga. Lahkuvad esimesed ümberasujad.

Vaatame veelkord üle N. Liidu – Poola sõjakäigu.
17. oktoobril kutsus Välisasjade Rahvakomissari asetäitja Potjomkin enda juurde Poola saadiku ja andis talle noodi, mis õigustas Punaarmee pealetungi – Poola riik ja valitsus on lakanud olemast. Punaarmee peab kaitsma ohtu sattunud vennasrahvast. Poola saadik keeldus nooti vastu võtmast, teatades, et seaduslik Poola valitsus asub Varssavis ja sõjavägi võitleb. Poola valitsus lahkus maalt 18. okt. ja Varssav kapituleerus 28. oktoobril. Poola vastu oli Poola piiril, Ukraina rindel, ligi miljon meest, üle 7000 tanki ja ligi 3300 lennukiga. Poolal oli vastu panna ~ 12 000 meest. Poola armee ülemjuhataja Rydz – Smigly andis käsu Punaarmeele mitte vastupanu osutada – käsk ei jõudnud igale poole kohale. Anti korraldus taanduda Rumeeniasse või Ungarisse. Ägedamaid võitlusi Poola ja Punaarmee vahel toimusid rinde põhjaosas, Lublini lähedal. Grodno linn suutis vastu panna kaks päeva. Pärast vallutamist lasti maha 300 linna kaitsnud inimest.
Punaarmee "vabastusretk" kestis 12 päeva. Selle ajaga liiguti edasi 250 – 350 kilomeetrit ning võeti kontrolli alla 190 000 km², kus elas 12 miljoni inimest. 1939. aasta oktoobri algul oli N. Liidul Poola vastu 2 421 300 meest, 5467 suurtükki, 6096 tanki ja 3727 lennukit.
N. Liidu – Poola sõjas sai surma Poola poolel 3500 inimest, haavata ja teadmata kadunud 20 000 inimest. Vene poolel 1475 surnut või kadunut.
Poola – Saksa sõjas sai surma Poola poolel 66 300 inimest ja haavatuid 133 700. Saksa kaotas 10 600 ja 3400 kadunut, haavatuid 30 300. 36 päeva kestnud sõjas kaotas Saksa 560 lahinglennukit, 300 tanki ja 500 autot.
N. Liidu kätte langes vangi 240 – 250 000 sõjaväelast, neist 10 000 ohvitseri, aga politsei ja teiste vastuhakanutega kokku langes vangi 454 700 inimest. Novembri algul koondati ohvitserid, politseinikud ja teised ametimehed Katõni, Harkovi, Kiievi ja Minski laagritesse ja lasti maha – 22 000 inimest. Vallutatud aladel pani N. Liit toime ulatusliku poolakate küüditamise, kaevandustesse ja sunnitöölaagritesse saatmise.

21. okt. algas Soome – N. Liidu vahel uus läbirääkimiste voor, mis lõppes samuti tulemusteta oktoobri lõpul. Viimane läbirääkimiste voor oli 9. novembril 1939.
23. nov. leidis Soome valitsus, et N. Liidu bluffimine on lõppenud ja peaminister Cajander teatas, et riik võib rahuaegsele korraldusele tagasi minna. Mannerheim ei olnud sellega nõus ja esitas tagasiastumise avalduse.
26. nov. tulistasid NKVD väeosad Karjala maakitsusel, Mainila küla lähedal, ~850 meetrit piirist, viis granaadiheitja lasku oma poolele. Moskva süüdistas kohe, et Soome kahurvägi on neid tulistanud. Soome tegi ettepaneku ühiselt asja uurida. Vene sellega ei nõustunud ja nõudis Soome vägede piirilt tagasi tõmbumist 25 km piiri taha. Soome tegi ettepaneku, et mõlemad pooled viivad oma väed piirilt ära. Vene sellega ei leppinud ja ütles üles 1932. aastal sõlmitud mittekallaletungi lepingu.
30. novembri 1939 hommikul ületasid Punaarmee väeosad Soome piiri ja alustasid laial rindel pealetungi. Üks N. Liidu lennuk heitis Helsingile hulga lendlehti, kutsudes üles Soome töölisi ja rahvast üles tõusma kapitalistide vastu ja heitma endalt rõhujate ahelad. Hilishommikul pommitas Helsingit N. Liidu pommilennukite üksus. Kell 12 päeval kuulutas President Kyösti Kallio välja sõjaseisukorra, Mannerheim võttis tagasi oma lahkumispalve ja pärastlõunal pommitasid N. Liidu lennukid jälle Helsingit. Viiburi linna pommitati kogu päev.

Soome ja N. Liidu jõudude vahekord:
Soome N. Liit
Diviise 14 24
Mehi 265 000 425 640
Suurtükke ja miinipildujaid 534 2876
Tanke 26 2289
Lennukeid 270 2446

1. detsembril1939 astus tagasi Soome valitsus. Uus peaminister Risto Ryti, välisminister Väinö Tanner, portfellita minister Paasikivi ja Armee Ülemjuhataja Mannerheim.
1. dets. teatas Moskva raadio Kuusise valitsuse loomisest. Formeeriti ka oma armee, kus veebruaris oli 27 648 meest. Sõjategevusest armee osa ei võtnud.

Enne sõjategevuse algust teatas Ždanov Stalinile, et niipea kui N. Liit alustab pealetungi, tõstab Soome rahvas mässu, Helsingi vallutatakse kahe nädalaga ja 21. dets., Stalini sünnipäeval, peetakse võiduparaadi Helsingis. Meretskov, Nõuk väegrupi ülem oli sellega nõus. Punaarmee staabiülem Šapošnikov oli erineval arvamisel ja nägi sõjakäigu kestvuseks ette mitu kuud. Stalin valis selle lihtsama, Ždanovi variandi.
N. Liit alustas pealetungi 1000 km pikal rindel, samaaegselt rohkem kui tosinas punktis. Punaarmee vallutas Kalastaja ja Sredni poolsaare ja Petsamo ning sulges Soome ligipääsu Barentsi merele. Esimesel sõjapäeval okupeeris NSVL Lavansaare, Tütarsaared ja Suursaare, ilma vastupanu leidmata.
14. dets. Rahvasteliit kuulutas N. Liidu agressoriks ja tühistas ta liikmestaatuse.
Kuni jõuluni Punaarmee ei suutnud Soome Mannerheimi liinist läbi murda ja soomlased alustasid 23. dets. vastupealetungiga, mis luhtus suurte kaotustega soomlastele (üle 750 mehe). Põhjus seisnes nii oskuste puudumises, tulejõu piiratuses kui side puudumises.
Stalin märkas, et Šapošnikovi sõjaeelne analüüs peab paika, reorganiseeris Punaarmee väejuhatuse – ülemjuhatajaks sai 1. järgu armeekomandör Timošenko ja tema staabiülemaks Zhukov.
Ettehaaravalt võib öelda, et Punaarmee pealetungi ajaks määrati 11. veebruar 1940, aga sinnamaani saavutasid vaprad soome sõdurid hulga tõrjevõite, mis teenisid neile kogu maailma imetluse.
Eesti säilitas oma piiratud iseseisvuse 1939. aasta lõpuni, olime küll kaotanud osa oma maaalast baaside näol, aga veel ei olnud sõjavanker meist üle veerenud, koos kõikide hädadega, mis sõda võidetule kaasa võib tuua.
Paavo Loosberg
12. august 2004
Metsaülikool, Kotkajärve

Eestlased Kanadas

TRENDING