See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/1924-aastal-loeng-metsaulikoolis-2005/article10932
1924. aastal - loeng Metsaülikoolis 2005
24 Aug 2005 Paavo Loosberg
1924. aastal
sellest kuidas Eesti 1924-nda aastani jõudis ja mis sellel aastal juhtus.
 - pics/2005/10875_2.jpg

1914. aastal, kui algas I Maailmasõda, Eesti oli Vene tsaari valitsuse all. Vene-, Inglis- ja Prantsusmaa olid liitlased Saksa, Austria ja Ungari vastu. Vene väkke mobiliseeriti ~ 100 000 eestlast, kes said laialipillatud üle suure Venemaa. Prantslaste palvel saadeti üks diviis (~14 000 meest) Vahemere kaudu Prantsusmaale sakslaste vastu võitlema. Kuna leiti vajalik olema, et kõik sõdurid oskaksid lugeda ja kirjutada, siis koosnes diviis suurelt osalt eestlastest ja lätlastest.
Sõda peeti mitmesuguste meetoditega. Üks neist oli tagala nõrgestamine. Selleks et Vene tagalat nõrgestada, aitasid sakslased Šveitzis maapaos oleva Lenini reisida salaja Venemaale. Lenini kommunistlik õõnestustöö õnnestus. Tsaar koos perekonnaga tapeti, Venemaal algas revolutsioon ja kodusõda 1917. aastal. Olukorda kasutasid piiririigid nagu Eesti ja Soome ja kuulutasid end iseseisvaks, Soome 1917 ja Eesti 1918. aastal. Pikale ja kurnavale sõjale ei pidanud Tsaari Venemaa korruptiivne kord vastu. Sõja tõttu hakkas riigis, eriti linnades, valitsema toiduainete puudus. Sõjavägi sai ühe kaotuse teise järel ja hakkas lagunema. Sajad tuhanded vene sõdurid läksid väejooksu ja juba 1916. a. oli paljudes Venemaa linnades suuri tööliste rahutusi toiduainete puuduse pärast. Kõik see lõppes märtsi revolutsiooniga 1917. aastal.
Vene riigi kokkuvarisemisega tekkisid eestlastele uued ülesanded. Eesti tuli iseseisvaks rahvusriigiks kuulutada ja viia üheõiguslikuna vabade iseseisvate riikide perre. Ei olnud selge ega lihtne kuidas neid küsimusi lahendada. Tsaarivalitsusest oli lahti saadud, aga millega seda asendada?
Soomes võitlesid omavahel valged ja punased. Valged jagunesid omavahel vabariiklasteks ja kuningriiklasteks. Vabariiklased omavahel kodanlasteks (kapitalism) ja sotsideks. Punased omavahel nendeks, kes tahtsid iseseisvat kommunistlikku Soomet föderatsionis Venemaaga ja nendeks, kes tahtsid saada Venemaa osaks.
Eestis oli samuti kaks peavoolu – valged vabariiklased ja punased kommunistid. Valged jagunesid omavahel mitmesse voolu või parteisse nagu kodanlise, kesk- ja põllumeeste parteid, kus eestvedajateks olid Poska, Päts, Piip, Strandmann ja sotsialistide partei Martna ja Reiga eesotsas. Lisaks sellele oli Tartu või Lõuna Eesti grupp Tõnissoniga eesotsas. Eesti iseseisvuse ja välispoliitilises tegevuses töötasid aga kõik valged käsikäes.
Ka punased jagunesid kahte omavahel riius olevasse gruppi, kes aga mõlemad jälgisid Lenini ja hiljem Stalini liini, Eestis valitsegu kommunistlik kord, kus põllumehel pole oma maatükki ega linnamehel eraomandust. Mõlemal grupil oli oma ajakiri. Ühe grupi juhtivaid tegelasi olid Kingissepp, Anvelt, Pöögelmann, Rästas, Klein, Rimm, Vakman, neil oli ajakiri "Klassivõitlus". Teise gruppi kuulusid Palvadre, Vöölmann ja Peterson, nende ajakiri oli "Edasi".
Eesti juhtidele polnud omalegi selge, kas nõuda Riigiduumalt Eesti jaotamist üheks või kaheks kubermanguks. Enne aga kui autonoomia seadus valmis, tuli otsustada, et Eesti jääks jagamata ja kindlaks määrata omavalitsuse esindaja isik ja omavalitsuse asukoht. 11 – 13 märtsini 1917 kutsuti Eesti maakondade esindajad kokku, seati üles autonoomia põhijooned ja määrati kindlaks, et Eesti jääb jagamata. Loa andmise mõjutamiseks korraldati möödamarss Vene valitsuse asukoha, Tauria palee eest 26. märtsil 1917. Üritus jättis võimsa mulje. Rongikäigust võttis osa üle 40 000 eestlase, neist 12 000 sõjaväelast, püssidega ja ilma, kes sirgetes ridades, rahvus ja teiste lippude lehvides, rohkem kui 30 orkestri helide saatel, täies korras palee eest mööda marssisid. Meeleavaldusel oli mõju, Eesti Maapäeva valimise ja omavalitsuse seadus sai Vene Ajutise valitsuse poolt kinnitatud 30. märtsil 1917, mis oli aluseks Eesti riikilikule iseseisvusele. Määrati, et Eesti omavalitsuse asukohaks, kubermangu komissariga eesotsas, jääb Tallinn. Tolleaegne Tallinna linnapea Jaan Poska määrati kubermangu komissariks.
Eestlaste ja eriti eestlastest sõjväelaste seas oli pikemat aega vaidlusobjektiks olnud oma väeüksuse loomine. Alati oli jõutud eitavale seisukohale, sest kogemuste kohaselt oli just rahvuslikke väeosi alati lähetatud kõige raskemate või lootusematute ülesannete täitmiseks, tehes seega asjatuid kaotusi. Nüüd oli aga olukord muutunud. Eesti oli muutunud otseseks rinde tagalaks ja rindelt pagenevate sõdurite,
röövsalkade, tegevusväljaks, kes eestlaste kui välismaalaste peale vaatasid. Otsustati küsida luba eestlastest üksuse loomiseks ja selle ainult Eestimaa piirides kasutamiseks. Algatus leidis poolehoidu Tallinna merekindluse komandant admiral Leskov'ilt, kes oli nõus eestlastega komplekteerima kaht kindluse jalaväe rügementi ning esines sellekohase ettepanekuga sõjaminister Gutschkovile. Sellele järgnes korraldus sõjaväe ringkondadele eestlaste kiires korras Tallinna kindluse staabi korraldusse saatmise kohta. Kindluse komandandi loa põhjal pandi 12. aprillil 1917 Tallinnas nurgakivi Eesti rahvuslikule sõjaväele – 1. Eesti rügemendile. Sel päeval ilmus rügemendi ajut. ülema kol. S. Pindingi allkirjaga esimene, asutamise käskkiri.
Eestis tulid kõigepealt ära pidada omavalitsuse seaduses ettenähtud valimised. Valitud mehed tulid kokku 1. juulil 1917 Maanõukogu nime all. See valis oma keskelt Maavalitsuse. Maavalitsus valis oma esimeheks Konstantin Pätsi.
Aga raskused kasvasid üha. Venes tõusid esile uue võimu esindajad – sõdurite-tööliste-talupoegade nõukogud – sovjetid. See võim oli paralleelne valitsusvõimule. Eestis koosnesid need enamuses muulastest, kes ei tundnud kohalikke olusid ega eestlaste rahvuslikke püüdeid. Nendel polnud ametlikku võimu aga nad tahtsid kõike kõrvalt juhtida. Eriti olid punased vastu 1. Eesti polgu formeerimisele, see aga viidi läbi.
1917. aasta augustis sakslased vallutasid Riia linna, Väina jõgi sai Saksa-Vene vaheliseks rindejooneks ja Eestimaa sai rinde otseseks tagalaks. 26. okt. 1917 – Vene Kongress võttis üksmeelselt vastu Lenini rahudekreedi, iga rahvas võis vaba hääletamisega määrata, kuhu riiki ta tahtis kuuluda. Tallinnas V. Kingissepp võttis ajutise valitsuse komissarilt, Jaan Poskalt, võimu üle allkirja vastu. Ainukesed valitsusasutused, kes keeldusid sõja revolutsioonikomitee komissaridega koos töötamast olid Tallinna Postkontor ja 1. Eesti Polk Haapsalus.
28. novembril 1917 tuli kokku Maanõukogu ja tunnistas end ainsaks kõrgemaks võimuks Eestis. Maanõukogu määras oma asemikuks Maavalitsuse ja Maanõukogu juhatuse. Siis ajasid punased koosoleku laiali, aga Eesti oli end sisuliselt Venemaast lahkunuks kuulutanud.
Läheme tagasi kolm aastat.
1915. aastast peale koolitas Saksamaa sõjaliselt välja Soome vabatahtlikke, kes salaja Rootsi kaudu Saksamaale olid läinud. Pärast 1917 märtsi riigipööret Venemaal viidi soomlastest koosnev 27. Preisi Kuninglik Jäägripataljon Liibavi ja ta osalistus lahingutes Kuramaal Misse ja Aa jõe joonel. 29. sept. (12. okt) 1917 vallutasid sakslased Eesti saared ja ~ 1600 eestlast langes vangi. 6. dets. 1917 Soome kuulutas end iseseisvaks ja jaanuaris 1918 algas verine Soome kodusõda valgete vahel, kes tahtsid iseseisvat Soomet ja punaste vahel, kes tahtsid kommunistlikku fõderatsiooni Venemaaga. 24. veebruaril 1918 kuulutas Eesti end iseseisvaks, aga samal ajal tulid Saksa väed mandrile, vallutasid Eesti ja ajasid punased Narva jõe taha.
25. veebruaril 1918 saabus Soome jäägripataljonVaasasse, osa võtma Soome vabastamisest.
3. aprillil 1918 maabus kindral von der Goltz 9500 sakslasega Hangös ja 7. aprillil 2 500 sakslast Loviisas. (Sellel aastal oli Soome laht jääs kuni aprilli alguseni, järelikult pidi Suursaare ja Tütarsaarte vallutamine toimuma jäädpidi. See maksis elu Jüri Vilmsile).
11 – 13 aprillil vallutasid sakslased Helsingi ja juunis oli sõjategevus lõppenud. Soome kuningaks valiti Hesseni prints Friedrich Karl, kes aga veel samal aastal troonist loobus ja Soome riigihoidjaks sai Mannerheim. Moskvas loodi Soome kommunistlik partei Ville Kuusisega eesotsas.
1918. aasta novembris kaotas Saksamaa I Maailmasõja. Saksa keiser loobus troonist ja Lääneliitlaste vaatlejate järelvalve all hakati saksa vägesid desarmeerima. Vene kommunistid, koos eesti punastega, kasutasid juhust ja hakkasid Eestit vallutama. Algas Vabadussõda, mis Eesti vägede, inglaste ja soomlaste abiga võideti ja mis lõppes Tartu rahuga 2. veebruaril 1920.
Eestis algas suur ülesehitustöö. Tööstus ja väliskaubandus tuli täielikult ümber organiseerida. Läbi tuli viia agraarreform. Sõlmida välisriikidega posti-, raudtee-, side-, piiri- ja kaubalepingud. Üles tuli ehitada välislepingute süsteem, välisministeerium, passid ja sissesõiduviisad. Vabadussõja lõpul oli Venemaal ~320 eestlaste asundust või keskust ja ~ 190 000 eestlast, rahulepingu kohaselt oli igal eestlasel õigus Eestisse tagasi tulla. Neist oli soovijaid ~ 40 000, neid optante tuli vastu võtta, parlamentaarne riigikord tuli sisse seada. Eestlasest sõjavange leidus üle ilma, neid tuli üles leida ja koju aidata. 1921. a vahetati kohalikke kommuniste välja Vabadussõjas vangi langenud sõdurite vastu. Prantsusmaal ja Saksamaal vangilaagrites olnud sõdureid hakkas tagasi saabuma, kõigi nende eest tuli hoolitseda. Vabadussõja ajal tekkinud riigivõlga tuli majandada ja tagasi maksta. 1924. aastal oli Eestis 20 000 registreeritud töötut, nende eest tuli hoolt kanda, uus haridusreform tuli välja töötada ja läbi viia.
Vabadussõda oli küll võidetud ja venelastega rahu tehtud, aga Eesti iseseisvuse vastaste aktiivsus kestis edasi. 1920. aasta juulis võeti vastu ja hakkas maksma uus põhiseadus. Eestis oli 14 esimese aasta jooksul 17 valitsust. Tegelik võim oli parteiliidrite käes. Oligarhia. Haridus ja koolipoliitika oli vasakpoolsete käes. Rahva ja poliitikute seas ei võetud kommunismiohtu täie tõsidusega. Näiteks said kommunistid I Riigikogus 5 kohta ja II Riigikogus (1923) 10 kohta, kuigi kommunistide partei oli illegaalne. Kandidaadid Anvelt, Rästas ja Kreuks olid "põranda all". Ilmus terve rida legaalseid ja illegaalseid ajakirju, niipea kui üks kinni pandi, hakkas see jälle ilmuma uue nime all. Nii ilmusid 1919 – 1925 aastate perioodil ajakirjad: "Töö"; "Rõhutute hääl"; "Edasi"; "Uus ilm"; "Tallinna tööline"; "Noor tööline"; "Kommunist"; "Noor Proletaarlane"; "Kiir"; "Tööline"; "Uus Meie Hääl"; "Töö täht"; "Töörahva hääl"; "Töö lipp"; "Teadete Leht"; "Sõna"; "Säde"; "Meie sõna"; "Meie Leht".
1920 – 21-ndatel aastatel oli Eesti Läänemaailmas tunnustatud riik ja kaubavahetus oli võimalik. N. Venet ei oldud veel tunnustatud, kaubavahetus toimus kulla alusel ja Eesti oli peamiseks transiitmaaks. (16. jaanuaril 1920 andis Entente'i Kõrgem Nõukogu liitlas- ja neutraalsetele riikidele loa alustada kaubavahetust N. Venega). 1921 a. oli N. Venes põud, suur viljaikaldus ja näljahäda. Riik ei olnud aga kaugeltgi veel üle saanud kodusõjast või selle järeldustest. Aprillis 1920 alustas Poola pealetungi ja vallutas 6. mail Kiievi, Karjala ülestõus 1921. aastal jne.
Eesti Vabadussõda - nov. 1918 – 2. veebruar 1920
Läti Vabadussõda – dets. 1918 – 11. august 1920
Leedu Vabadussõda – jaanuar 1919 – 12. juuli 1920
Poola - Vene sõda – 24. veebruar 1920 – 18. märts 1921
Soome kodusõda – jaanuar 1918 – 14. okt. 1920
Vene kodusõda – 7. nov. 1917 – 30. dets 1922
Lenin pidas rahulepingut Eestiga ajutiseks – töölised kukutavad varsti kodanlaste võimu ja loovad Nõuk. Eesti.
Maailmarevolutsiooni läbiviimiseks loodi N. Venes "Kommunistlik Internatsionaal" (Komintern) ja selle juures tegutses Eesti sektsioon. Komintern pidas oma kongresse (III Kongress 1921, IV Kongress 1922), kus anti aru tehtud tööst, määrati uued tegevussuunad ja jagati rahad põrandaaluseks tööks välisriikides. (Juba Eesti Kommunistliku Partei (EKP) asutamiskongressil novembris 1920, Tallinnas, võeti vastu resolutsioon, et pärast proletaarset revolutsooni tuleb Eesti ühendada Nõuk. Venemaaga). Kõige selle töö läbiviimiseks oli vajalik kaubavahetus ja kontaktid läänemaailmaga. Selle alustamiseks või mooduseks kasutati lepinguid piiririikidega. Eesti oli esimene 2. veebruaril 1920, järgnesid Soome, Läti, Leedu, Bulgaaria jne. N. Vene poliitika oli saavutanud kaks sihti ühekorraga, ühendus läänemaailmaga oli jalule seatud ja näljahädale oli leevendus saadud.
Tagasi Eestisse 1920-ndal aastal – 70 % rahvastikust elatus põllumajandusest. Oluline oli tööstuse ja põllumajanduse koostöö ja areng. Sõja tõttu oli külvipinda ja karja vähem, seemnevarud olid napid. Põlluharijad olid sõjaväes.
Väljaarvatud hein, 1917 – 1919 põllumajandustoodang oli 12,7 % alla 1912 – 1916 keskmist. Karja oli 1919 aastal 30 % alla 1916 keskmist. Aga – 1922 põllumajandussaaduste export oli rohkem kui kaks korda suurem kui 1921. aastal.
Näiteks: 1921 terve aasta kartuliväljavedu oli 1 194 477 puuda ja 1922 kuue esimese kuu export oli 1 656 100 puuda. Meie põllumajanduspoliitika pööras erilist tähelepanu talupidamisele, karjakasvatusele ja piima tootmisele. Võrreldes terve 1921. aastaga, 1922 esimese 9 kuu export tõusis: - või – 394,2 %; juust – 192,2 %; sealiha – 893,7 %; loomaliha – 1 388 %. Oluline on märkida, et põllumees tootis ja riik kandis hoolt, et oleks koht, kuhu seda toodet panna – transport, raha müügi eest kohe kätte ja müük välismaale.
Tööstus.
1917 – 1918. aastatel evakueeriti hulk tehaseid Venemaale. Enamus järeljäänuid pandi kinni toormaterjali puudusel, põletusmaterjali ja ostjate puudusel. Eriti kannatas metallitööstus. Tekstiil – puuvillaketrus ja valmistus ning keemiatööstus kannatasid samuti.
Probleemid:
- Vene turu kaotus; - finantskapitali puudus; - vabrikuseadeldiste Venemaale viimine; - välisturgude kaotus ja nende tagasivõitmine.
Puutööstus, tekstiil, paber ja tsement olid kõige pealt võimelised end ümber organiseerima, teised produtseerisid peamiselt siseturule. Positiivne rõhk: – metsatööstus, mööbel ja vineer; keemiatööstus; tikuvabrik; tsement. Edukas oli põlevkivi kasutamine kütteainena.
Tööstusettevõtete arv Eestis:
1920. a. – 2690; 1921. a. – 3471; 1922. a. – 4164
See näitas Eesti ettevõtlust ja rippumatust välisturust. Asjal oli aga ka oma varjukülg, ettevõtjaid oli palju ja neile anti kergesti laenu, paljud ei saanud aga oma ülesandega hakkama ja läksid pankrotti, nüüd ei olnud laenu tagasimaksu kusagilt võtta.
Kaubandus: 1921 – 1922 – eksport tõusis ja import langes. Suurt tõusu näitas transiitkaubandus.
Finants: Sõja ajal ja kohe selle järel olid kulud suured ja sissetulekud väikesed. Raha trükiti juurde.
Käibel – marka inglise L kurss
juuni 1919 169 542 900 120
juuli 1920 1 210 317 355 800
aprill 1922 2 880 552 902 1 502
mai 1922 2 870 725 307 1 490
Nagu tabelist nähtub, stabiliseerus Eesti mark ~ 1500 marka inglise naelale 1922. a. keskel.
1. augustil 1921 Saksa, Läti ja Leedu sõlmisid otsetransiidi lepingu Venemaaga. Loodi Saksa-Vene transpordiühing.
Lisaks pingutustele Eesti riiki üles ehitada, tuli võidelda õõnestustöö vastu sõjaväes ja tsiviilühiskonnas. 1922. aastal õnnestus politseil tabada kommunistide peamees Viktor Kingissepp. Tema anti väljakohtu alla ja lasti maha. N. Vene reageeris sellele protestinoodiga ja Jamburgi linna Kingissepaks nimetamisega.
1923-as aasta oli Euroopas üldiselt segane aeg. Saksamaa elas üle I Maailmasõja ja Versailles' rahulepingu järgset kriisi. Saksamaal oli toimunud mahasurutud ülestõuse 1919, 1921 ja 1923. aastatel. Prantsusmaa ja Belgia viisid oma väed Ruhri piirkonda, saksa kapitalistid vastasid "passiivse vastupanuga" ja panid oma vabrikud kinni. Tööpuudus kasvas ja inflatsioon tõusis, mis oli kasvupinnaks kommunistlikule agitatsioonile. (Näiteks trammipilet maksis 100 000 marka). Soomes, 1923 augustis, politsei vangistas ja pani kinni suurema osa kommunistliku SSTP ja STP juhtivad isikud, rahvasaadikud, trükikojad ja ajalehed. Kohus mõistis kõik kinni.
Eestis oli 1923-ndal aastal viljaikaldus, N. Vene hakkas Lätit ja teisi maid transiidiks kasutama, Ametiühingute juhtimine läks kommunistide kätte, esines streikisid (Rätsepatöölised ja trükitöölised Tartus). Maikuus toimunud II Riigikogu valimistel olid kommunistid edukad. Tartus 1923 aasta lõpul toimunud Linnavolikogu valimistel sai Töörahva Ühise Väerinde nimekiri 60-st kohast 15 kohta, jättes J. Tõnissoni juhitud Rahvaerakonna häälte arvu poolest teiseks.
1923. aastal toimus Tallinnas VIII Laulupidu, aga üldiselt oli see Eestile sise- ja välispoliitiliselt raske aasta. Majanduskriis, ebaselge finantsolukord, sõltuvus väliskapitalist. Enne sõda loodud tööstus tootis peamiselt Vene turu jaoks ja sai suure osa toormaterjalist Venemaalt. See tuli ümber organiseerida ja sidemed luua lääne turuga. See nõudis aega ja kogemust, vahepeal suurenes aga töötatööliste arv. Maareform ei jõudnud veel oma tulemusi näidata. Nii jõuame 1924-nda aastani. Juba mõnda aega oli üritatud luua Balti Liit, kus osaleksid ka Poola ja Soome. Kõik need üritused olid läinud luhta Leedu-Poola tüli pärast Vilno küsimuses. 1920. aastal Poola oli annekteerinud Leedu vana pealinna Vilno ja kõik lepituskatsed osutusid asjatuks. Soome soovis end siduda Rootsi, Norra ja Taaniga Põhjamaade blokiks ega olnud huvitatud Balti blokist.
Inglise ja Prantsusmaa võistlesid omavahel mõjusfääride üle Euroopas. Tšehhi ja Poola langesid Prantsuse mõjusfääri ja sõlmiti Poola-Prantsuse leping, kus Prantsusmaa garanteeris Poola puutumatuse. Prantsusmaal oli paberi ja puumaterjali puudus. Kõik Prantsuse ostud olid käinud Peterburgi kaudu, nüüd aga prantsuse importijatel oli raskusi kontakti saada eesti eksportijatega. Balti riigid langesid rohkem Inglise mõjusfääri, Leedu sai suure arenduslaenu ja inglise töösturid investeerisid eesti ettevõtetesse.
Vaatame Eesti sündmusi kronoloogiliselt natuke lähemalt.
1924. 2. jaanuar
Tallinna rahukohtuniku tööruumidesse tungivad kurjateijad ja põletavad 1000 kohtutoimikut.
8. jaanuar
New Yorgis avatakse Eesti konsulaat. U.S.A. on Eestit tunnustanud ja diplomaatiline läbikäimine on jalule seatud.
21. jaanuar
Kaitsepolitsei ründab kommunistide organisatsioone. Ligi 200 arreteeritut. Kommunistlikud ajalehed ja organisatsioonid suletakse. Riigivastase tegevuse tõttu suletakse 229 töölisühingut.
Gorkis sureb Vladimir Lenin (Uljanov) – geniaalne taktik, kes kompenseeris oma strateegilist võimetust uue maailmakorralduse loomise kavaga. Poliitik, kes oskas võimu haarata ja luua süsteemi, kus võim püsis nii tema enda kui ka tema järglaste käes. Vene revolutsiooniga pidi algama suur eksperiment muutmaks inimühiskonda. Pääsenud Kremli, hakkas ta välja andma dekreete, mis pidid looma uue ja ideaalse ühiskonna, mis aga purustas täielikult senise majandus- ja ühiskonnakorralduse.
Juba noorena oli Lenin kaotanud usu Jumalasse. Lugedes Karl Marxi "Kapitali", avastas Lenin uue usu. Ta vihkas religiooni, sest see oli võistleja tema maailmakorralduse ideele. "Jumal ei loonud inimest vaid inimene lõi jumala".
22. jaanuar
Suur Britannias moodustus Ramsay MacDonaldi esimene leiboristlik (sotside) valitsus.
23. jaanuar
Türgi tunnustas Eestit de jure.
26. jaanuar
Petrograd nimetati Leningradiks.
31. jaanuar
Moskvas kinnitas II Üleliiduline Nõukogude Kongress Nõukogude Liidu asutamise deklaratsiooni ja liidulepingu (Nõuk. Liidu põhiseaduse).
1.veebruar
Suurbritannia tunnustas N. Liitu de jure.
10. märts
Pätsu valitsus teatas oma tagasiastumisest. Tema viimaseks korralduseks oli saata 300 000 marga eest toitu saksa lastele.
Admiral Pitka koos perega lahkus Kanadasse (kuni 1930-ni).
26. märts
Algas Friedrich Akeli valitsus. Tähelepanu pöörati kutsekoolidele.
1. mai
Kommunistide ja sotside maidemonstratsioon.
14. mai
Otto Strandman majandusministriks – laenude piirang, majanduskokkuhoid, sisseveo piirangud tollide tõstmise teel. 1922 – 23 oli Eestis majanduskriis, krediitide abil püüti tööstust arendada kiiremini kui võimalused lubasid. 1923. a. oli viljaikaldus. Sügiseks oli mark stabiliseerunud. Eesti majandus integreerus Euroopasse. Enamlaste kihutustöö hakkas mõju kaotama.
23. mai
Avalike raamatukogude seadus.
3. mai – 27. juuni
VIII Olümpiamängud Pariisis. Eestil 6 medalit. Pütsepal kuldmedal maadluses.
20. juuni
Rahaühikuks määrati kroon = 100 senti ja mindi kulla alusele 1 kroon – 0.4 g puhast kulda.
18. juuli
Vastukaaluks NSDAP-le lõid kommunistid Saksamaal relvastatud võitlussalku.
3.august
Tallinnas ajas politsei laiali kommunistide meeleavalduse. 19 arreteeriti.
16. august
Dawesi plaan Londoni konverentsil. Saksamaa sai 800 miljoni kuldmarka laenu.
18. august
Belgia ja Prantsuse vägede lahkumine Ruhri piirkonnast.
10. september
Tblisis rahvaülestõus ja Ajutine Gruusia valitsus. Punaarmee surus ülestõusu julmalt maha.
2. oktoober
Rahvasteliidu Täiskogu istung Genfis. Rahu säilitamiseks ja agressorite hukkamõistmiseks soovitati kokku kutsuda rahukonverents.
3. oktoober
N. Liidu sõjalaevastiku manöövrid Soome lahel. Osales 50 laeva.
15. oktoober
EKP KK avaldas kirja, milles kutsuti üles kukutama Eesti riigivõim ja ühendama Eesti Nõukogude Liiduga.
16. november
Võnnu lahingu mälestusausamba avamine Võnnus Läti president Tschakste poolt. Eestit esindasid välisminister Pusta, kindral Põdder ja Riigikogu esindaja Jaan Lattik, kes pidas lätikeelse tervituskõne.
10 – 27. november
149 protsess Tallinnas. Süüdistus spionaažis Nõuk. Liidu kasuks. Politsei oli kätte saanud hulga relvi ja laskemoona. Kohtus hakkas vastu kohtualune Jaan Tomp, kes valimatute sõnadega sõimas ja ähvardas kohtunikke. Tomp anti väljakohtu alla ja hukati 14. nov. Vene saadik avaldas protesti ja lahkus Eestist.
1924. jaanuari, augusti, septembri ja oktoobri kuus võeti kinni üle 250 revolutsionääri.
1. detsember
Kommunistide riigipöördekatse Tallinnas, peakorraldajaks eestlasest kommunist Jaan Anvelt. Esmaspäev kell 5.15 hommikul algas 200 – 300 relvastatud kommunisti rünnakut strateegiliselt tähtsatele objektidele. Ülestõus tabas valitsust ootamatult. Vallutati Toompea loss, Balti ja Tallinn Väike raudteejaamad, Lasnamäel asuv sõjaväe lennuväli, Peapostkontor Vene tänaval. Lahingud tekkisid Tondi sõjakoolis ja Kaitseministeeriumis Pagari tänaval. Kallale tungiti riigivanem Karl Akeli majale, aga Akelit kätte ei saadud. Auto-tanki divisjonis tegi allohvitser Loorents katset ühe tankiga minema sõita, olles enne teised tankid liikumisvõimetuks teinud. Veltveebel Kaptein hiilis tanki juurde ja tappis Loorentsi.
N. Liit oli kogunud Eesti piirile väeüksusi tagavaraõppuste sildi all. N. Liidu laevad dessantväelastega seisid Tallinna lähistel. Plaani kohaselt pidi abi kohale kutsutama peapostkontorist, pärast selle vallutamist. Plaanile tõmbas kriipsu peale kindral Põdder, kes sel hommikul juhuslikult Tallinnas viibis. Mõnede kaaslaste abiga vallutas kindral tagasi peapostkontori. Võitluse käigus lasti maha kommunist, kes telegraafi teel oli parajasti abi kutsumas. Kallaletung politsei ratsareservile ebaõnnestus ja see üksus koos allohvitseride kooli ja kolonel Raudvere käsutuses oleva soomusautoga olid aktiivsed Toompea lossi, raudteejaamade ja lennuvälja tagasi vallutamisel. Tondi kasarmu kadetid ja kaitseministeeriumi oma valvemeeskond lõi sealsed kallaletungijad põgenema. Kõige kauem, keskpäevani, kestis lennuvälja tagasi võtmine. Kaks lennukit pääsesid põgenema, üks jõudis N. Liitu, aga teise piloot simuleeris mootori rikke, maandus Eesti poolel ja pardal olnud kommunist vangistati.
Kremli kõrgem juhtkond tahtis 1. detsembril 1924 anda Eestile surmahoobi. Neli aastat varem tehtud Rahuleping oli olnud ainult ettekääne aja võitmiseks, kui Venes oli näljahäda ja läänemaailm ei tahtnud temaga tegemist teha. Venemaalt saadetud punaste terroristide ja nende eestlastest seltsimeeste putšikatse aga kukkus läbi. Putšistid mõrvasid kokku 21 inimest, nende hulgas teedeminister Karl Kark ja kaptenmajor Karl Stern. Võitluses sai haavata 25 kaitseväelast ja 16 eraisikut. Olukord oli väga tõsine. Sel momendil rippus Eesti Vabariigi saatus noateral. Kui appikutse N. Liidu jõududele oleks läbi läinud ja Punaarmee üksused Eesti pinnal maabunud, oleks Eesti iseseisvuse säilimine väga küsitavaks muutunud. Putši ettevalmistamise taga seisis N. Liidu üks juhte – Grigori Žinovjev isiklikult. Tema oli seotud ka võimuhaaramise katsega Hamburgis 1923. aasta sügisel. Pärast korduvaid ebaõnnestumisi vajas ta partei silmis kasvõi ühte võitu. Stalin oli saanud jälle ühe õppetunni – kohalike poolt juhitud riigipööre ei toimi, aga nagu Gruusia juhtum näitas, Punaarmee agressiooni läbi võimu maksmapanemine töötab.
Ebaõnnestunud riigipöördekatse leidis väga laialdast ja põhjalikku käsitlust ja analüüsi läänemaailma ajakirjanduses, nagu siin paneelidel leiduvatelt artiklitelt võite näha. Huvitav on märkida, et Eestis juhtunu tegi valvsaks Prantsuse politsei, kes avastas mässukatse Prantsusmaal. Inglise parlamendis arutusel olev laen Nõuk. Liidule sai ära öeldud mässukatse pärast Eestis. Selgusid ülestõusu plaanid ja üksikasjad.
Kogu operatsioon oli plaanitsetud Moskvast. Kõik tuli teha saladuse katte all, eriti kohalikkude kommunistide ees, et ei korduks septembris Tartus juhtunu, kus plaanid said reedetud ja asjaosalised vangistatud. Nii kutsuti kohalikud kommunistid 30. nov. õhtul koosolekule konspiratiiv korterites. Kohale jõudnuid ei lastud enam välja ja isegi loomulikkude tarvete rahuldamiseks pandi ainult ämber toanurka. Enamus konspiraatoritest tulid 3-4 mehelistes gruppides salaja üle piiri. Paljassaare lähedal käis öösel üks salapärane laev ja järgmisel hommikul leiti Paljassaare rannast kaks mahajäetud aerupaati, mille omanikke ei leitud. Tallinnas asusid Vene transiidifirmad Dobroflot ja Centrosojus. Osa konspiraatoreid tulid Eestisse nende firmade töötajate sildi all. Kui põhjalikult riigipöördekatse oli ette valmistatud, näitab politsei kätte langenud Pärnu linna ülevõtmise plaan. Kätte saadi mahalaskmisele kuuluvate inimeste nimekiri, selles oli 1800 nime ja Pärnus elas tollal 18 000 inimest.
3. jaanuaril 1925 võimud vabastasid Nõuk. Liidu saatkonna 1. sekretäri Ysaac Sokolovitzi, kes oli vangistatud 1.dets. hommikul, kui ta tahtis N. Liidu saatkonda tagasi minna. Temal oli kaasas nimekiri, kellele ja kuipalju ta oli öösel maksnud ülestõusust osalemise eest. Raha olevat ta saanud Kominterni peakorterist Moskvas. Nõuk. Liidu valitsus ähvardas katkestada diplomaatlikud suhted Eestiga kui Sokolovitzi ei vabastata.
Riigivõimu reaktsioon väljaastumisele oli kiire. 1. dets. kehtestati Eestis sõjaseisukord. Kindral Laidoner kutsuti tagasi ülemjuhatajaks. 2. dets. astus tagasi Akeli valitsus ja asemele tuli Jaaksoni valitsus, mis oli laia kandepinnaga ja kus olid esindatud ka sotsid. Kaitseliit, mis pärast Vabadussõda oma tegevuse oli lõpetanud, alustas uuesti tegevust, selle ülemaks sai kol. Seiman ja alates 10. veebr. 1925, Joh. Roska-Orasmaa. Töötati välja Riigikorra kaitse seadus. Seadus tunnistas ebaseaduslikuks kõik organisatsioonid, ühingud ja fraktsioonid, kes ei tunnista Eesti Vabariigi korda, tahavad seda kukutada ja teevad riigivastast kihutustööd. Riigivastastel isikutel keelati osaleda parlamendi ja omavalitsusasutuste valimises.
Eestlaste iseteadvus tõusis ja nad muutusid palju valvsamaks oma vabaduse kaitsel. Kui aga Eesti saadik Inglismaal, Oskar Kallas, 2. detsembril kutsus üht Inglise sõjalaeva Eestit külastama, siis ütles Inglise valitsus sellest ära, ei tahetud jätta muljet, nagu oleks Inglise valitsus jälle nõus Eestile appi tulema. Eesti pidi nüüd ise oma kaitsmisega hakkama saama.

Tänases ettekandes olen kasutanud materjali ja esitanud tsitaate eesti ajakirjanikelt Pekka Erelt, Mart Helme, Aarne Ruben, Lauri Vahtre ja raamatust "Eesti ja maailm, XX sajandi kroonika".
Paavo Loosberg
Kotkajärve Metsaülikool
16. august 200
Märkmed: