28. mai 2015
Alo Lõhmus
Maaleht
Karksi valla ehitusinsener Margus Hütt Nava talu hooneid uurimas. Tema sõnul on üsna müstiline, et nendest vanadest ehitistest pole registris mingit märget.
Foto: Raivo Tasso
http://maaleht.delfi.ee/news/m... Läti piiri ääres asuv põlistalu pole ehitisregistris esindatud ainsagi hoonega. Omanikul ei jää nüüd üle muud, kui hoonetele projektid tellida.
Viljandimaal Karksi vallas Lilli külas, Läti piirist vaid mõnesaja meetri kaugusel, peab kirjanik ja ettevõtja Jaak Kõdar üht väärikat talu. Nava talu saab varsti 150 aastat vanaks, peremees ise 75aastaseks. Viimased kümme aastat on talu suviti oma uksed avanud teatri- ja kirjandushuvilistele.
Tänavugi toimub 17.–19. juulini Naval kümnes Mulgi kultuuri festival. “Seal mängime kahevaatuselist täiskasvanute näitemängu, mis räägib nelja eesti naise Siberist naasmise teekonnast. See on päeviku põhjal kirjutatud näidend. Lisaks lavastame lastenäidendi loomadest ja lindudest,” kõneleb Kõdar. “Plaanis on ka klaverikontsert, kus mängib Mihkel Poll, ning kontsert, kus tuntud ooperiaariaid laulab Monika-Evelin Liiv. Jürgen Rooste teeb luuleseminari noortele.”
Ainult et riigi silmis pole seda talu, vähemalt talu hooneid, olemas. Ehitisregistris ei kajastu ükski talu hoonetest, millest enamik on vanadele vundamentidele rajatud uuemad ehitised, mõned aga, nagu näiteks luuleküüni nime kandev küün, põlised.
“Meie neid pabereid kaotanud ei ole, meie käest võeti talu ära ja meid aeti sealt välja,” lausub Kõdar. 1990. aastatel sai ta tagasi varemed ning riikliku metsamajandi valduses metsa kasvanud talupõllud. Riigiaparaat produtseeris ka mõned dokumendid, mis käsitlesid taluomandi juriidilist külge, kuid mitte ühtegi skeemi, joonist või plaani.
“Ei tea, kas on plaane üldse olnud. Oleme arhiivist leidnud selle talu kohta nii ühte kui teist, aga mitte jooniseid,” nendib Kõdar.
Temani on jõudnud küll talu omaaegne päriseksostmise leping, millega esiisa Jaak Kõddar ostis 1866. aastal Viljandimaa Polli mõisnikult Georg Constantin von Strykilt 3135 rubla eest talu vabaks ja maalis selle kinnituseks lepingule kolm risti. Perepojast pärija Johann Kõdar maksis viimase osamakse alles 1927. aastal ning Nõukogude võim natsionaliseeris talu ja selle hooned kolmteist aastat hiljem. Kuid registris ei kajastu midagi.
Nüüd peab taluperemees Jaak Kõdar taas kukrut kergendama ning tellima kõigi hoonete mõõdistamise ja neist projektide valmistamise.
“See läheb vähemalt 2000 eurot maksma, sain just arhitektilt hinnapakkumise,” sõnab Kõdar. “Võtab ta aega, mis võtab, aga me teeme selle ära.”
Üle tuleb mõõta ka põlise ajalooga luulekuur.
Muresid on mitut sorti
Karksi valla ehitusinsener Margus Hütt nendib, et taluhoonete täielik puudumine registrist on üsna müstiline, kuid aeg-ajalt tõesti ette tulev nähtus.
“Vähemalt Eesti ajal pidid mingid paberid kindlasti olema ja paljude kohta on olemas ka nõukogudeaegsed dokumendid,” ütleb ta. Ent inimeste taludest väljaajamisega ja küüditamisega hävisid nende kodused arhiivid. Riiklikes arhiivides on toimikuid ühest asutusest teise tõstetud, nende leidmine ei pruugi alati olla lihtne.
Hütt möönab, et seoses 1. juulist jõustuva ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadusega, mis paneb aluse ehitisregistri korrastamisele ning ähvardab ebaseaduslike ehitiste omanikke priskete riigilõivude ja sunnirahadega, pöördub vallavalitsuse poole iga päev murelikke inimesi. Üldjoontes jagunevad nood nelja gruppi.
“Esimese moodustavad omanikud, kes pole pikka aega ehitisregistrisse vaadanud, kuid kelle kinnistu on aja jooksul jagatud mitmeks kinnistuks,” räägib Hütt. Sellisel jagamisel võis juhtuda, et hooned jäid registris seotuks “vana” kinnistuga, ehkki asuvad tegelikult “uue” peal, millel aga registri andmetel ühtegi hoonet pole.
“Nendega on suhteliselt lihtne,” ütleb Hütt. “Vaatame koos omanikuga õige koha üle (uus ehitisregister nõuab hoonete asukoha määramist), siis teen ehitisregistri korrastamise teatise, millega tõstan hooned ringi õigele kinnistule. See ei lähe midagi maksma.”
Teisele seltskonnale hooneomanikele väljastati 1990. aastate alguses hoonete ehitus- ja kasutusload. Toonase korra kohaselt pidanuks omanikud nende lubadega suunduma kohalikku hooneregistrisse, kus hoone oleks lubade põhjal arvele võetud.
”
Meie neid pabereid kaotanud ei ole, meie käest võeti talu ära ja aeti sealt välja. 1990. aastatel sain tagasi varemed ning metsa kasvanud talupõllud. Jaak Kõdar
“Aga inimene arvas, et nüüd on tal load käes ja rohkem midagi teha vaja ei olegi,” kirjeldab Hütt. Nõnda ei jõudnud hoone ei hooneregistrisse ega loomulikult ka mitte sealt edasi uude ehitisregistrisse. Kui load on tänini alles, saab hoone nende alusel ka nüüd lihtsa teatisega registrisse kanda ning probleem laheneb.
Kolmas grupp, kelle registriteema on tuttav ka ilma ähvardava seadusemuudatuseta, on inimesed, kes avastavad oma hoonete registrist puudumise siis, kui on tarvis neid müüa või pärandada.
Ka hajaasustuse programmidest vee- ja kanalisatsioonisüsteemide rajamiseks toetusi taotlenud kodanikud on vahel üllatusega leidnud, et hooned, millele nad toetust soovivad, pole registrisse kantud. Isegi 140aastane Karksi õigeusu kirik sai hiljuti registrisse tänu Euroopa Liidu abiraha taotlemise vajadusele.
Ning neljas rühm on igasuguste paberiteta hooned nagu Nava talu. Kuna põlistalul ilmselgelt pidid mingil ajalooperioodil mingisugused dokumendid ja ka skeemid eksisteerima, soovitab Hütt juhul, kui hooned on säilinud algsel kujul, enne nende uuesti mõõdistama asumist siiski pöörduda arhiividesse, sest võib-olla on päästev skeem peidus nende fondides. Natsionaliseeritud taluhooned võisid kuuluda ka kolhoosi bilanssi.
“Kui inventariseerimisjoonised on alles, saab hoone ehitisteatisega registrisse võtta. See ei maksa samuti midagi,” selgitab Hütt.
Dokumentideta hoonete omaette alaliik on tõepoolest “metsikult” ehitatud kõikvõimalikud puukuurid jm kõrvalhooned. Hüti sõnul ei ole nende “ebaseaduslikkus” alati omanike süü.
“Teatud perioodil valitses suhtumine, et abihooneid ei tulegi inventariseerida. Registrisse pole vaja kanda kuni 20ruutmeetrise pinnaga kuni viiemeetrise kõrgusega ehitisi. 20–60ruutmeetrise pinnaga ehitiste puhul võib piisata ka lihtsalt omavalitsuse teavitamisest.
Tuvastatakse ortofotodega
Tänavu 1. juulist jõustuva ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse kohaselt tuleb ehitisregistri andmed korrastada 2020. aasta 1. juuniks. Korrastamise käigus kantakse registrisse kõik sinna seni kandmata hooned, neid hakatakse tuvastama ortofotode alusel.
Ortofotode abil avastatud, registrisse kandmata hooneid hakkab seejärel kontrollima kohalik omavalitsus.
