12. – 15. veebruar 2013 Autoreis nr 3, Uus-Meremaa, Põhjasaar
Eestlased Austraalias 20 Feb 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Reisikiri nr. 8
Rein ja Viivi Lepik

12. – 15. veebruar 2013 Autoreis nr 3, Uus-Meremaa, Põhjasaar

Tänane päev algas varakult. Tegelikult oli juba öö häiretega, sest kui algas tõsisem vihmasadu, kolisime telgist tuppa. Magada oli jäänud veel vaid 2 tundi.

Kell 6.30 oli Meelis juba ootel, et meid lennujaama transportida. Meie läksime esimese ringiga, Mari ja Peeter pool tundi hiljem.

Lennujaamas selgus, et meie lend on tühistatud ja reisijad paigutatakse 20 min hiljem väljuvale lennule ümber. Tundus OK. Kui tunniajalise ootamise järel check-in tehtud sai, pandi välja info, et seegi lend lükatakse 2 tundi edasi. Kolasime siis lennujaamas ja degusteerisime erinevaid jooke (firmade kulul muidugi), siis sain ka internetis kirjadega tutvuda. Järsku märkasin, et meie lennu tablool oli juba kirjas „gate open“, kuigi aega pidanuks olema veel ligi poolteist tundi. Tormasime värava juurde ja saime tünga. Tegelikult ei toimunud seal veel ligi tund aega midagi, ei ühtegi ametnikku, tablool ikka endiselt „gate open“. Huvitav, kas niimoodi nad vingerdavad mööda kompensatsiooni maksmise vajadusest? Paras korralagedus selles uhkes lennujaamas!

Lõpuks saime ikkagi lennukisse, oli suur neljamootoriline Boeing 474, teeninduski päris hea.

Kolmetunnilise hilinemisega jõudsime Aucklandi kohale, autorendi ajast selle 3 tundi muidugi kaotasime, aga saime oma Toyota Camry ilusasti kätte ja peale kaupluse külastamist asusime lõuna poole teele.

Muide, kaupluses oli juba esimene šokk – ka kallihinnalise Austraaliaga võrreldes olid hinnad veel märgatavalt kõrgemad. Puuviljade peale ei mõtle siin üldse, veinid kümnest dollarist tublisti ülespoole, 2 õhukest singiviilu 5 dollarit, piimaliiter 2,5 dollarit jne. Bensiin samuti kallis – 2,2 dollarit liiter.

Esimesel õhtul sõitsime läbi Hamiltoni ja veel veidi edasi. Kui algul oli tee ääres puhkekohti sagedasti, siis peale Hamiltoni polnud neid järsku enam üldse. Ööbisime siis teeäärsel tühermaal ja saime ilusasti hakkama.

13. veebruar oli pikk sõidupäev, sest vastavalt ilmateatele kiirustasime lõunasaare suunas. Tahtsime teel näha ka Egmonti mäge, kuid pilvitus seda ei võimaldanud ja jätsime selle mäe kavast välja nagu seda olime teinud ka 11 aastat tagasi. Kahju, aga pole parata!

Sõitsime suures osas sama teed, mida olime läbinud ka eelmisel korral. Palju oli tuttavaid kohti ja äratundmisrõõm oli suur. Kohati piilus ka päike pilvede vahelt ja siis saime ka päris normaalseid pilte teha. Õhtu eel sõitsime läbi Wanganui linna ja ööbisime Foxtoni rannas. Wellington pole enam kaugel!

14. veebruar, sõbrapäev algas kenasti. Päikeselise ilmaga ümbrust nautides jõudsime kiiresti Wellingtoni. Seal selgus, et sel päeval enam lõunasaarele sõiduks pileteid pole. Nii ostsin piletid (253 dollarit ühes suunas!) järgmiseks hommikuks ja nautisime sel päeval lihtsalt linna. Kauni lahe kaldal nii orus kui mäeveergudel paiknev Wellington on kaunis, seda eriti kõrgematel mäeveergudel paiknevate elurajoonide osas. Enamasti valget värvi puitmajad on huvitavad ka igaühte eraldi vaadates, kogumina seda enam.

Samas on linnas ka palju üsna kehvas seisus hooneid. Vaatad eemalt – tundub arhitektuuriliselt kaunis hoone, lähed lähedale – seinad mädad, värv koorumas, aknadki pesemata. Ei lähe sel maal elu kõigil sugugi nii hästi. Kesklinn oli küll paremas korras, aga elu oli tänavatel kuidagi vähevõitu. Meie veetsime oma õhtu Victoria mäe tipus pildistades ja videot tehes. Tuul oli külm ja kaua väljas olla ei tahtnud.

Koos päikesetõusuga lahkusime Victoria mäelt. Tee sadamasse polnud pikk, saime õigeaegselt kohale. Seal selgus tõsiasi, et ka praam väljub tund aega hiljem. Aga liikuma lõpuks ikkagi saime. Ülesõidu hind oli jõhker, aga praam oluliselt kehvem, kui meie saarte vahel liikuvad alused.


15. – 21. veebruar 2013 Autoreis nr 3, Uus-Meremaa, Lõunasaar

Lõunasaarele lähenedes ootasime põnevusega hingematvaid vaatepilte. Väga viga polnud, aga Stockholmi sõites on ümbrus kaunim. Ju siis need vapustavad mäed on kusagil kaugemal.

Alustasime sõitu lääneranniku suunas. Tee oli hea, kahel pool teed palju viinamarjavälju, karjamaid ja istandusi. Suuri mägesid veel polnud, tee tõusis lihtsalt tasapisi ülespoole.

Oli valik, kas keerata Murchisoni juures mägedesse või valida järgmine, oluliselt lühem tee. Valisime lühema, hiljem selgus, et ka palju kiirema tee, mis üldse mägede kõrvalt läbi hiilis. Ilusaid vaateid ikkagi oli ja nii mõnigi kurviline laskumine oli päris mägitee moodi. Ööbisime üsna Greymouthi läheduses. Päev oli olnud ilus, kuigi mitte veel oodatud määral eksootiline.

16. veebruar algas ilusasti, päike paistis ja ilm tundus soodne. Paraku oli lõunast päike läinud ja mäeahelikke piirasid võimsad vihmapilved. See seadis ohtu meie plaani külastada sel päeval liustikke. Sõitsime siiski selles suunas hoogsalt edasi, tehes vaid lühemaid peatusi. Vaatasime mereranda, kus pidid siltide järgi ka pingviinid liikuma, heitsime pilgu mitmele mäestikujärvele, külastasime tuntud kullakaevurite linna.

Vastu ootusi tee kuigi kõrgele mägedesse ei läinudki. Vaid paarisaja meetri kõrgusel asub esimene kuulsatest liustikest (ülemine ots muidugi palju kõrgemal) – Franz Josefi liustik.

Sinna liustikele teeb vähemalt 5 firmat helikopterilende. Seda ka täna, kuigi vihmaga on nähtavus olematu. Hind on samas jõhker – 40-minutilise lennu eest 405 dollarit nägu. Loobusime nii sellest lennust kui ka puuri pandud kiwi vaatamisest (50 dollarit nägu). Siinmail peab turistil rahakott ilmselt puuga seljas olema.

Ühe poe uksel oli silt: naised, teie mehelt tuli teade, et võite piiramatult kulutada. Seda nad siin loodavadki, et turistidel reaalsustaju kaob ja lasevad rahal tuules lennata.

Õhtu on mõningaste selgimistega, ootame põnevusega hommikut.

Öö veetsime kena jõekese orus, veidi eemal oli suur järv, milles pidavat mingi eriline vetikas vohama, nii et supelda seal ei soovitatud.

Aga hommik oli kena. Madalamal oli siiski pilvi, aga mäetipud paistsid hästi sinava taeva taustal kätte. Tegime algul jalgsimatka (kokku 7 km) Franz Jozefi liustiku juurde ja tagasi. Inimesi oli matkarajal palju ja kõik muudkui pildistasid. Liustik oli eemalt kaunimgi, sest sealt paistis ülemine valge jäine osa paremini. Lähedale minnes nägime aga rohkem moreenikihiga kaetud alumist otsa, mille alt väike jõgi oma alguse sai.
Seejärel sõitsime järgmse, Foxi liustiku juurde. See oli ehk veidi kenamgi. Taas matkasime jalgsi metsaalustel radadel, kus sealne taimestik juba ise elamuse pakkus. Aeg-ajalt avanevad vaated liustikule ja mägijõele olid aga muidugi peaeesmärgiks.

Järgnevalt valmistusime pikemaks autosõiduks. Kuigi eelolev piirkond oli mägisel alal, olid teed ikkagi tehtud kavalalt piki orgusid. Muidugi lisandus niiviisi palju kilomeetreid, aga sõita sai hooga ja teekond edenes hästi. See ala oli peaaegu inimtühi. Kümnete kilomeetrite kaupa ei näinud ühtegi inimtegevuse märki peale maantee. Hiljem kogesime, et see ongi lõunasaarel üsna tüüpiline.

Haasti külakeses ajasime juttu ühe motelli peremehega. Kuuldes, et oleme huvitatud loomade-lindude filmimisest, soovitas ta meil pöörata suurelt teelt kõrvale Jackson Baysse. 50 km sinna, samapalju ka tagasi. Selle retke, vaatluste ja rattasõidu peale kulus terve õhtupoolik, millega me aga paraku väga rahule ei saanud jääda. Kuigi see pidi olema kuulus pingviinide rannik, jäi saak meil kasinaks. Võtsime kohalike juhatuse järgi sisse strateegilise vaatluskoha ja valvasime kuni pimedani, aga sel paarikilomeetrisel lõigul me pinviinide liikumist ei täheldanud. Hea, et olime enne randa tulekut vähemasti üht pingviini tema pesas näinud ja filminud. Tulemata jäid nii merelõvid kui ka delfiinid. Mis seal ikka, läks nagu läks!

Pimedas sõitsime veel ligi 100 km ja peatusime Haasti jõe orus mõnikõmmend km enne kuru. Järgmisel hommikul, esmaspäeval, 18. veebruaril alistasime kõigepealt Uus-Meremaa kõrgeima kuru – Haasti kuru. Meie tõus kurule oli üsna lihtne, serpentiine vähe, sõita sai hooga. Ega ta kuigi kõrge olnudki, veidi alla 1100 meetri. Vaated ettepoole orgudesse olid väga ilusad vaated. Peatusime ja pildistasime korduvalt. Laskumine kurult oli ka juba korralike serpentiinidega ja päriselt mägitee moodi.

All orus oli QUEENSTOWNi linn ilusa mägijärve kaldal. Linn oli päris muljetavaldav, pakuti taas kõikvõimalikke teenuseid, aga muidugi hingehinna eest. Tegime oma tiirud linnas, filmisime kõike ilusat, mis silma jäi ja kella 18 paiku asusime jälle teele. Teelõik kuni Cromwellini oli kaunis. Orus liikudes, aga siiski justkui mägiteel sõites oli palju häid vaateid. Sealt edasi Twizeli suunas liikudes oli aga palju avarus. Pikalt sõitsime tee kõrval olev järve naabruses, eemal asuvad suht kõrged mäed, mis õhtupäikeses pilku püüdsid. Nii jõudsime päikeseloojangu eel Pukaki järve kaldale ja seadsime end seal öökorterisse. Teiselpool järve paistis kätte Uus-Meremaa lõunasaare kõrgeim tipp Mount Cook. Kaugust mäeni oli meie laagrist üle 70 km, aga vaade oli ikkagi nauditav.

Uus hommik algas päikesetõusu ja Mount Cooki vaatlemisega. Sinna saabus ka kümnete kaupa pilusilmalisi turiste, järelikult oli vaatekoht seda väärt.

Peale hommikust rattasõitu jätkasime liikumist Christchurchi suunas. Ka see tee läbi Lake Tekapo asula ja Geraldine oli nauditav. Tahtsin filmida seal veidi rohkem maaelu, farme, loomi jne, aga ka sellel lõigul oli uskumatult palju inimtühje alasid. Mäekünkad ja nende vahel looklev tee olid kenad, aga ilusaid farme peaaegu polnudki. Muuseas, väga paljud maapiirkondade majad näevad päris kehvad välja. Ju on see elu ka kohalike jaoks nii kallis, et oma elujärje parandamiseks raha lihtsalt ei jätku. Keskmine kuupalk on ca 4000 dollarit, põllumajandussaadused hullult kallid, aga põllumees paistab olema ikka põliselt vaene. Üksikud väga uhked farmid, veinitööstused, meiereid ei muuda palju üldist pilti.

Viimane teelõik enne CHRISCHURCHi kulges põhimaanteel nr. 1 ja oli vaid üks suur uhamine. Linnas püüdsime tuvastada kesklinna asukohta. Mõne aja pärast see ka õnnestus, kuigi pilt oli ette teada olevalt masendav. Just kesklinnast oli peale aastatagust (22. Veebr) maavärinat üsna vähe alles jäänud. Enamus kesklinnast on aedadega piiratud, seal taga oli palju varemeid ja rusuhunnikuid, mõni vigastatud hoone nende vahel üksildasena veel püsti.

185 hukkunu mälestuseks oli ühel endise hoone asukohal pandud välja 185 valget tooli, millel võis istuda ja nende hirmsate hetkede peale mõelda.

Muus osas oli linnas palju ilusaid parke, laiu magistraaltänavaid, enamasti väga madal hoonestus. Eemal linna servas oli ka mägesid ja 8 km. kaugusel kesklinnast mererand. Paistis olevat ameerikalikult palju väikefirmasid, töökodasid, kauplusi. Võimsad olid ka kaudanduskeskused. Ega ükski teine linn lõunasaarel suurlinna mõõtu välja annagi. Seega on Christchurch tõeline lõunasaare keskus, ilus linn, paraku loodusjõudude poolt räsitud.

Uus päev, 20. veebruar algas meil ca 30. km. kaugusel pealinnast põhja pool väikese jõekese orus. Nüüd liigume juba praami suunas. On jäänud veel see viimane päev lõunasaarel.

Sel päeval me midagi erilist ei oodanud. Aga ju just selle tõttu kujunes ilus elamusterohke päev. Algul oli päike väljas, siis kogunesid mägede kohale ilusad pilved, Kaikoura kandis läks taevas päris süngetesse pilvedesse. Enne KK oli tee veel suht tavaline, kergelt künklik, aga kiirelt sõidetav. Gore Bay kandis tegime väikese lisaringi rannikul, mida soovitasid ka turismiviidad. Oli ilus kaljune rannik, lahes aga üsna hea suplusrand. Vaated väärisid taas pildistamist.

Kaikoura oli üsna väike linn. Ometi peatus siin reidil sur kruiisilaev. Mida neil inimestel siin linnakeses küll teha oli? Osa läksid merele vaalu vaatlema, aga neid näeb ju ka suurelt laevalt.

Edasi sõites jõudsime päris mägisele rannikulõigule. Siin nägime ometi veidi ka elus loodust. Parikawa lähistel rannikul hullas ja askeldas hulk merilõvisid. Nende tegevus tekitas meil elevust ja kutsus üha enam pilte ja videosalvestusi tegema.

Edasi sõites kadusid äkki need sünged pilved ja üle mõnusate mägede Blenheimile lähenedes oli järsku pildistamiseks põhjusi päris palju. Käisime läbi mõnest farmist, veinitehasest jne.

Blenheimist sõitsime veel veidi edasi Pictoni poole. Jäime peatuma puhkekohas ca 7 km kaugusel praamist. Õhtu oli ilus päikeseline. Sel platsil oli päris rahvusvaheline seltskond, kõige rohkem muidugi sakslasi, kellest suur osa just hommikusele praamile rihti.

Praam väljus kell 8.20 Wellingtoni suunas. Ilm ilus, meri rahulik. Algamas on meie reisi jätk Põhjasaarel. Ootame põnevusega eelkõige Rotoruat ja Coromandeli poolsaart.

Lõunasaar oli tagantjärele hinnates ilus. Ilmaga ka vedas. Paraku olid eelnenud ülivõrdeis hinnangud meie ootused väga kõrgele tõstnud. Kõik oli oodatust väiksem, madalam, inimtegevust vähe, aga ilus siiski.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus