HANNO LEPIK (Käesolev artikkel on koostatud Tallinna Bibliofiilide Klubis esitatud ettekande põhjal) Eestlaste raamatuharrastus ja eksliibrisekasutus on silmapaistev võrreldes naabermaadega. Kui soomlastel on fikseeritud 17.600 eksliibrist nende umbes 5-miljonilise rahvaarvu kohta, siis eestlastel on see arv ca 1miljonilise rahvaarvu juures 32.200 (sh ka väliseestlastele loodud eksliibrised). Eesti eksliibris on mitmel korral olnud eesti raamatukultuuri tutvustaja ja esindaja rahvusvahelisel tasandil. Tänavune, 110. juubeliaasta annab põhjust sellest rääkida ja tagasi vaadata eksliibriseharrastuse juurtele.
Eesti kunstiavalikkus on kaua väidelnud teemal, kes ja millal lõi esimese eesti eksliibrise. Kaua aega peeti eesti vanimaks eksliibriseks Kristjan Raua poolt kunstnik Gori Ristile ofordis loodud eksliibrist (1903). Siis leiti, et Udo Ivask valmistas oma isale eksliibrise 1902. a. Paul Ambur väidab teoses „Eesti kunstipärasest eksliibrisest“ (1958), et eesti vanimaks on Kristjan Raua eksliibris oma vennale Paul Rauale (1900). Nüüd peetakse siiski vanimaks eesti eksliibriseks Udo Ivaski poolt oma isale loodud eksliibrist, milline on signeeritud 14.03.1898. (U. Ivask on loonud oma isale 2 eksliibrist – 1898. ja 1902.) Tänavu täitub siis sellest sündmusest 110 aastat.
Udo Ivaski isa, Jüri (Georg) Ivask (1831–1900) töötas mitmel pool Lõuna-Eesti mõisates mõisavalitseja või rentnikuna ja alates 1893. aastast elas Tartu lähistel Issakul oma mõisas. Tema raamatukogu sisaldas teatmeteoseid ja mitmekesist kirjandust. Sealt sai oma esimesed lugemiselamused ja raamatututvused ka Udo Ivask, kes just seetõttu valmistas oma esimese eksliibrise isa raamatukogu jaoks.
Kõnealune eksliibris trükiti alles 1901. Tartu Ülikoolis säilitatavatest materjalidest ilmneb, et selle originaali alusel on trükitud 2 tiraazhi (1900 ja 1901), millest järeldub, et 1901. a. ilmus kõnealuse eksliibrise teine tiraazh. (Paul Raua eksliibris trükiti esmakordselt arvatavasti 1943).
Eksliibrist loetakse nüüdsel ajal väikegraafiliseks kunstiteoseks. Kunstiteose sünni ajaks loetakse aga originaali valmimise, mitte trükiaega. Udo Ivaski eksliibrise originaal on joonis ja see valmis 1898. a, nagu tunnistab signatuur ja kuupäev sellel.
Udo Ivaskist Udo-Nestor Ivask sündis 20. detsembril 1878 Loodi mõisas, omandas Tartu Reaalkoolis keskhariduse ja siirdus 1897. a. Moskvasse kunsti õppima.
Saanud hea ettevalmistuse akadeemikute Konstantin Korovini ateljees, Vassili Meshkovi juures jm, sooritas Udo Ivask edukalt võistluseksamid Moskva Maalikunsti, Skulptuuri ja Ehituskunsti kooli. Sellest hoolimata teda vastu ei võetud, sest ta iga ületas vastuvõtuks lubatud vanusepiiri.
Järgmised kümmekond aastat töötas ta kontoriametnikuna Moskvas ja 1907. a. astus Moskva Arheoloogiainstituuti, mille lõpetas 1910 kandidaadikraadiga genealoogia alal. Ta lõpetas Moskva Arheoloogia Instituudi arheograafia osakonna arhivistina.
Kantseleiametnikuna töötades ei katkenud Udo Ivaski sidemed kunstiga. Ta alustas oma loometeed ja leidis senikündmata põllu – ekslibristika, millesse kündis esimese sügava raja. Seda mööda hakkasid astuma tulevased vene eksliibriste uurijad.
Udo Ivask hakkas eksliibriseid uurima ülemöödunud sajandi vahetusel – ajal, mil neid Venemaal keegi süstemaatiliselt uurinud ei olnud. Ajakirjanduses olid küll ilmunud esimesed hajali artiklid eksliibriste kohta, kuid ekslibrisoloogia kui teadusliku lähenemise eksliibristele Venemaal võttis kasutusele esimesena U. Ivask. Ta ei olnud maailmas sel alal esimene. Saksamaal oli tolleks ajaks arenenud aktiivne eksliibrise-elu, ilmunud raamatuid eksliibriste kohta krahv K. E. zu Leiningen-Westerburgi , Walter von zur Westeni jt sulest, ilmusid mitmed ekslibristidele mõeldud ajakirjad ja töötasid eksliibriseklubid.
Oma uurimused vene ekslibristikast on Udo Ivask publitseerinud 3-köitelises raamatus „Opisanie russkih knizhnõh znakov (Exlibris)“ (Vene raamatumärkide kirjeldus). Ka esimese eestlase poolt kirjutatud eksliibriseraamatu autorlus kuulub Udo Ivaskile, sest 1902. a. avaldas ta raamatu „O bibliotetshnõh znakah ili tak nazõvajemõh ex-libris po povodu 200-letija v Rossii“ (1702 – 1902) (Raamatukogu märkidest, nõndanimetatud eksliibristest, nende kasutuselevõtu 200. aastapäeva puhul Venemaal (1702 –1902)), kus kirjeldatakse ekslibristika arengut kogu Euroopas. Udo Ivask on loonud 36 eksliibrist.
Udo Ivaskile ja tema loomingule on ette heidetud vene-põhjalisust ja -ainelisust. Ilmselt oleks Ivask meelsasti kogunud ja uurinud ka eesti eksliibrist, kuid kahjuks ei olnud eestlastel veel oma rahvuslikku eksliibrisekunsti, sest K. Raua esimene eksliibris sündis 1900 ja 1905. aastaks loendati neid vaid 9. Nendel aastatel valitses meie aladel baltisaksa eksliibris.
Enamiku eesti kunstnike praegu teada olevate esimeste eksliibriste saatuseks on olnud sündida õppetööna. Nii on K. Raua poolt loodud 4 esimest eksliibrist valminud tema õpingute ajal Münchenis 1900-1903.
Kuigi Udo Ivask tegi suurema osa oma elutööst Moskvas, on ta siiski eestlane ja meie rahva poeg, kes rajas vene eksliibrisekunsti uurimise. Tema suurt tööd tuleb seetõttu ka väärikalt tunnustada.
Humoristlikult väljendudes nimetatakse Udo Ivaskit vene ekslibristika isaks ja eesti ekslibristika vanaisaks.
Vaatamata sellele, et U. Ivask oli vaid asjaarmastaja kunstihuviline, tuleb teda siiski pidada eesti esimese eksliibrise autoriks. See ei vähenda sugugi Kristjan Raua panust eesti ekslibristikasse ega tema osa eesti kunsti arengus.
