Emakeelepäeval, 14. märtsil heisati Eestis lipud ning anti üle terve rida keele ja kirjanduse auhindu, k.a. aasta keeletegu. Üleriigilisest avatud elektron- ehk e-etteütluse võistluse kirjutamisest kuulsin esimest korda, kuid seda korraldati emakeelepäeva puhul juba neljandat aastat ning tänavu võttis osa rekordarv inimesi.

Kell 10.30 loeti Eesti Rahvusringhäälingule kuuluvas Vikerraadio eetris ette etteütluse tekst, mis kuulajail tuli tippida ettenähtud etteütluse aknasse Vikerraadio kodulehel internetis. Kõige kiiremini korrektse teksti saatnud kuulajaid ootasid auhinnad. Kõik osalejad kirjutasid sama teksti, kuid võitjad selgusid eraldi kategooriates: õpilased, täiskasvanud, filoloogid ning muu emakeelega inimesed.

Tekstiks oli kiri Kristjan Jaak Petersonile, kelle sünniaastapäev 14. märts (1801. a.) sai 1999. a. riiklikuks tähtpäevaks, emakeelepäevaks. Teksti olid koostanud filoloogid Tartu Ülikoolist, Eesti Keele Instituudist, Eesti Emakeeleõpetajate Seltsist ja ka Postimehe keeletoimetaja-korrektor. Õige tekst, nii nagu see Vikerraadio kodulehele hiljem üles pandi, oli järgmine:

Tere, Kristjan Jaak!
Ma Sulle kirjutan, oo poeet, siit varakevadisest sähvivsirendavast tulevikust. Mõtlen, et kui võiksid veel kord kas või üheks mis tahes hetkeks luulelikus fantasmagoorias leida ajalikkust, kas oleksid siis kogu aeg poeet või hoopistükkis programmeerija. Jõrm habemega rokipeer või rektor malbe, ehk kogunisti kiilaspäine ankur „Aktuaalses kaameras“. Või sootuks sportlane, bravuuritar buffet’s või teravkeelne rahvaesindaja. Võib-olla loeksid pangas eurosid ja sente neid, mis lõppeda ei taha. Ma usun, Sind on igaühes meist.
Südamlike sünnipäevasoovidega
Tatjana

Kuidas oleks teil läinud sellist etteütlust kirjutades? Minul oli igal juhul 8 viga. (Endiste väliseestlaste kategooriat polnud, seepärast polnud mul ka võimalust auhinnale pürgida.) Pange tähele, tugeva inglise keele mõju all olevad inimesed: kirjapeas ei tohi kirjasaaja nime järel olla koma, ainult hüüumärk. Seda te vast teadsite. Aga kas seda ka, et kirja lõpus (siin eksisin ka mina), ei panda koma lõpulause ja nime vahele, kuigi see tundub ülimalt loomulik, mida väitsid ka osa inimesi raadiostuudios. Sähviv-sirendav võib ka sidekriipsuga olla, aga minu suurlangemine toimus sõnade kokkukirjutamisvigadega. Kirjutasin ekslikult kokku: veel kord, mis tahes, kogu aeg ja võib-olla... Ometi kipuvad väliseestlased eksima just liitsõnade lahkukirjutamisega! (skaudi vorm [sic]) Sõna võib-olla on isegi hakatud kokku kirjutama, aga õigekeelsussõnaraamat (üks sõna!) ütleb siiani, et sidekriipsuga.

Ma polnud tuttav sõnadega jõrm (segane, uimane) ja fantasmagooria (fantastiline kujutlus, viirastuslik nägemus), kuid nende hääldus ei petnud kirjapilti, nii nagu seda tegi sõna buffet’s. Seda tsitaatsõna hääldati „buffees“, ning nii ma seda ka kirjutasin, saamata aru, millest jutt käib (rootsi laud). „Kas Kristjan Jaak oleks selle tähendust mõistnud?“, küsis tabavalt (inter)netikomentaator Tõnis.

Lause järele, mis lõpeb sõnaga programmeerija, panin küsimärgi. Küsib ta ju teises pooles „... kas oleksid siis...“. Aga selgus, et see on KAUDküsilause, mille järgselt ei kasutata küsimärki, kuigi lõhnab küsivalt. Minu jaoks üha korduv sõna „või“ muudkui jätkas küsimusmeelsust ja pistsin järgmisele kahele lausele veel küsimärgid otsa!

Kas see, et ühtegi täiesti korrektset teksti ei laekunud näitab, et eesti keel on ülimalt raske või hoopistükkis väga paindlik? Ühe veaga võitis filoloogide kategoorias Nele Otto, kaks viga tegi täiskasvanute kategooria võitnud Riina Vällo ja kolme veaga tulemuse said õpilased Kadi Poll ja Jolanta Harak, mõlemad Tartu Kivilinna Gümnaasiumist. Muu emakeelega inimeste kategooria võitis Sirli Tasa, kes on juhtumisi üks meie tütre lasteaiaõpetajatest! Kohtla-Järvelt pärit venelannast emaga neiu eesti kõnekeel ei andnud siiani vähimatki aimu, et tegemist on mitmekeelsest perest pärit inimesega.

Emakeelepäev jätkus samal sagedusel Vikerraadios saatega Reporteritund, kus teemaks eesti keel ja kultuur väljaspool Eestit. Saate jooksul helistati eesti emadele Ottawas, Londonis, Dublinis ja Pariisis. Kas teadsite, et eesti keelt on võimalik õppida 50 kohas väljaspool Eestit, k.a. 2 uut väikelaste täienduskooli Norras (Oslo ja Trondheim) ja Iirimaal (Cork ja Dublin). Hetkel olevat 600 Eesti organisatsiooni väljaspool Eestit, kuigi 1950-ndatel oli neid üksnes Rootsis 750, rääkis raadios endine göteborglane Aho Rebas Rahvuskaaslaste programmi nõukogust.

Auhindadest anti emakeelepäeval Vastseliinas välja Keeletegu 2010, mille said töörühm, kes tõlkinud ja seadnud eestikeelse häälejuhendamise pimedate tehnilistele abivahenditele (s.h. kellad, kaalud, arvutusmasinad, e-raamatud ning vererõhu- ja veresuhkrumõõtmise seadmed pimedatele). Tallinnas jagati Kultuurkapitali kirjandusauhindu ja Tartus rahvaluule kogumispreemiaid.

Elagu, kasvagu, õitsegu igaühe emakeel!

Märkmed: