MAI VEEMES

14. oktoobril 2006 pühitses oma 100. juubelit Miina Härma gümnaasium Tartus — tegemist on märkimisväärse verstapostiga Eesti ajaloos.

100 aasta jooksul juhtub igas elus mitmeid muudatusi ja sama kehtib ka koolide, organisatsioonide ja asutuste kohta. Miina Härma Gümnaasium alustas tööd ühes Tartu üürimajas oktoobris 1906 Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste 1. järgu eraõppeasutusena, olles esimene eestikeelse õppekeelega keskhariduse kool Eestis.

100 aastat tagasi said eestlased emakeelset haridust vaid algkoolides. Keskharidust omandati kas saksa või kroonu- ehk venekeelsetes keskkoolides. Eesti Nooresoo (hiljem „Noorsoo“) Kasvatuse Seltsi kooli lõpetajad, kes soovisid edasi õppida või taotlesid gümnaasiumi lõputunnistust, pidid sooritama vastavad eksamid mõne kroonugümnaasiumi juures kas Eestis või Venemaal. Kooli edaspidist arengut ja ajalugu ma siin ei käsitle. Tähtis on vaid, et kool püsis ja on head tööd teinud nüüd juba 100 aastat, küll mitmesuguste nimede all.

1906—1918 oli ta Eesti Nooresoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Keskkool, mitte gümnaasium, kuigi õppekava vastas gümnaasiumi omale.

Eesti Vabariigi ajal kuni 1940. aastani oli kooli nimeks Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Eragümnaasium = ENKSTG, hüüdnimega „Eestika“.

Järgneva nõukogude võimu ajal oli ta kuni 1964. aastani Tartu Linna II keskkool. Kui 1964 tähistasti endise õpetaja ja helilooja Miina Härma 100. sünniaastapäeva, siis pandi tema auks koolile nimeks Miina Härma Nimeline Tartu II Keskkool. 1994. a. sai koolist Miina Härma Gümnaasium = MHG.

Nimetada võiks veel, et 1954./55. õppeaastal muudeti tütarlastekool segakooliks.

Ükskõik, mis nime kool kandis või kes seal käisid, oli ta ikka „minu kool“. Käisin seal algkooli esimesest klassist kuni gümnaasiumi lõpetamiseni 1941. a. kevadel.

Kui kooli 100. aastapäev lähenema hakkas, kutsusid paar klassiõde mind Tartusse, et ma koos nendega kooli sünnipäeva peaksin.

Sõitsin siis oktoobri alguses Eestisse. Minu eelmisest külaskäigust kaheksa aasta eest oli näha muudatusi: Tallinn ja Tartu olid hästi korda tehtud. Oktoober oli huvitav aeg Eestis: 9. oktoobril astus Toomas Henrik Ilves presidendi ametisse ja 19.—20. oktoobril külastasid Inglise kuninganna Elizabeth II ja prints Philip Tallinna. Mõlemat sündmust sai hästi Eesti Televisiooni kaudu jälgida. Nende kahe sündmuse vahele langes minu kooli juubeli pühitsemine Tartus.

Reedel, 13. oktoobril oli MHG-s lahtiste uste päev. Olin oma koolimaja eelmistel Eestis käikudel väljaspoolt vaadanud ja ka pildistanud. Fassaad oli sama nagu ma teda mäletasin ja mulle öeldi, et ehitus on kultuurimälestisena muinsuskaitse all.

Sees nägin muudatusi: pottahjud olid klassiruumidest kadunud, aknaraamid olid uued, põrandad siledad ja nii koridoride kui klassiruumide seinad värvitud meeldivates toonides. Ruumipuuduse vähendamiseks oli 1960-ndatel rajatud tiibhoone Kooli tänava poole.

1990-ndatel ehitati spordihoone, mis ühendas mõlemad tiivad, moodustades keskele siseõue. Oli hea meel näha, et 90-aastane hoone on igati ajakohane ja heas korras. Mulle öeldi, et ikka olevat vähe ruumi, sest tung sellesse hea tasemega kooli on suur.

Kergest vihmast hoolimata marssisid 14. oktoobri hommikupoole MHG õpilased, lastevanemad, vilistlased ning endised ja praegused õpetajad, kandes MHG sümboliga õhupalle, puhkpilliorkestri saatel koolimaja juurest ringiga läbi linna Vanemuise kontsertmaja juurde. Teel peatuti ülikooli peahoone ees, Treffneri gümnaasiumi juures, siis liikus rongkäik edasi haridusministeeriumi majani Munga tänaval ja edasi Raekoja platsile.

Igas peatuses võeti vastu õnnesoove ja tervitusi. Järgnes õpilaste ja lastevanemate aktus Vanemuise kontsertsaalis. Vilistlased ja teised marssijad jagunesid gruppideks, mis läksid surnuaedadesse lahkunud õpetajate haudadele lilli ja küünlaid viima. Kell 5 oli pidulik kontsert-aktus Vanemuise kontsertsaalis, mis oli viimase kohani täis.

Kava algas liputseremooniaga, kus kanti sisse Eesti Vabariigi ja MHG lipud, saadetud Lehte Heinsalu „Lipu saatmise sõnade“ I osaga. Siis lauldi Eesti hümn.

Mulle kui tütarlaste kooli kasvandikule oli huvitav jälgida Linda Susi „Koolivalssi“, mida esitasid kaks poissi. Järgnesid tervitused, mida pidasid kooli direktor Ene Tannberg, Eesti Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves, vilistlane Jaak Aaviksoo ja Soome sõpruskooli Jyväskyla Lütseumi rektor Jorma Lempinen.

Kontsertosa moodustas Beethoven'i „Missa C-duur“, mille kandsid Tõnu Kaljuste taktikepi all ette MHG vilistlaste ja õpilaste ühendatud segakoorid, Vanemuise sümfooniaorkester ja neli head solisti.

Lipud kanti välja „Lipu saatmise sõnade“ II osa saatel.

Aktusele järgnes Vanemuises vilistlaste ja õpetajate peoõhtu, kuhu mu klassiõed ei soovinud minna, pidades endid liiga vanaks. Tartus kohtasin seitset klassiõde, kellest kuus tulid paar päeva hiljem omavahelisele koosviibimisele ühes kodus. Kolme neist olin näinud ka vahepealsetel aastatel, nelja mäletasin vaid nime järgi ega oleks ära tundnud, kui oleksime juhuslikult kokku saanud. Huvitav oli peale 65 aastat teineteist jälle näha ja saada pilte erinevatest elukäikudest. Kolm meist olid terve aja Eestis elanud ja ka edasi õppida saanud. Kolm olid aastaid Siberis veetnud, üks oli tulnud Rootsist ja lõpuks mina, kaheksas, Vaikse ookeani kaldalt Vancouverist. Meenutasime lahkunud sõpru ja neid, kes veel kuskil lähemal või kaugemal elavad ja arutasime, kes kellega ühendust peab.

21. oktoobril pidasid Torontos vast 20 ENKSTG kasvandikku piduliku kooli aastapäeva kokkutuleku Tartu College'is.

ENKSTG/MHG ajaloo ja arengu tundma õppimiseks on parimad allikad Torontos 1976. a. ilmunud kooli 70. aastapäeva tähistav mälestusteos „Kool ja meie“ ja 2006. a. Tartus välja antud „Sajandi kool — Sada aastat Miina Härma gümnaasiumi. Mälestused • lood •fotod“. Esimesed 150 lehekülge teosest on vilistlase ja ajaloolase Lauri Vahtre kirjutatud tervikkäsitlus kooli ajaloost.

Märkmed: