Eesti Elu
10 aastat E.E.L.K. Peetri Koguduse arhiivitoimkonda
Eestlased Kanadas 09 Oct 2009 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Möödunud aastal tähistas Peetri kogudus suurejooneliselt 60. juubeliaastat. Selle aja jooksul on kirikumüüride vahel juhtunud nii mõndagi. Peale regulaarsete iganädalaste jumalateenistuste on seal laulatatud paare, ristitud lapsi, leeritatud noori ja saadetud lahkunuid nende viimsele maisele teekonnale. Seal tegutseb laulukoor, ansamblid, pühapäevakool, piiblitund ja palju muud. Kui need müürid võiksid kõnelda!

Nad kõnelevad. Mitte valjuhäälselt, vaid heatahtlikul, sõbralikul sosinal. Arhiiviruumis on talletatud kõik võimalikud dokumendid, mida sirvides võid äratada ellu koguduse tegevusrohke mineviku. Igal esmaspäeval askeldab kiriku alakorrusel arhiivitoimkond – kümmekond daami, kes on mitu tundi vilkas tegevuses. Hakkavad hommikul aegsasti pihta, teevad lõuna paiku kohvitassi juures suitsuvaba „piibutunni“ ja lõpetavad varasel pärastlõunal.

Kui ajakirjanikule pakutakse võimalust vilgaste naiskäte tegevust jälgida, võtan kutse vastu pisut üleoleva uudishimuga. Umbes selliselt, et mida seal peaks ometi nii väga teha olema? Mida saadetakse kiriku seinte vahel nädala jooksul nii vägevat korda, et kümme paari käsi ja sama palju silmi peavad seda tagantjärele sorteerima? Selle teeb mulle väga lühikese ajaga klaariks toimkonna koordinaator Aino Müllerbeck, kes asub mind juhendama samasuguse asjalikkusega kui oma kaastöölisi.

Väikeses saaliruumis ollakse laudade ümber asjalikult ametis. Aino aga võtab mu käekõrvale ja juhatab taevaredelit meenutava trepi taha arhviituppa, kus riiulid on täidetud mitmesuguste karpide ja kastidega, kõik korralikult sildistatud ja rivis kui kaardiväelased. Aino seletuse kohaselt on koguduses ajaloolist materjali kogutud algusest peale, kuid arhiivitoimkond alustas oma tööd alles kümme aastat tagasi. Poole sajandi jooksul talletatud materjali tuli hakata süstematiseerima, grupeerima, katalogiseerima. Mu arrogantne mina tõmbub vaguralt kössi, esialgne üleolek asendub vaikse aukartusega.

Arhiivmaterjalide nimestikku uurides süveneb aupaklik lugupidamine nende agarate töötajate vastu. Arhiivis leidub igasugust materjali kirikliku tegevuse kohta. Kõik Toronto eesti ajalehed on talletatud ja koguduse elu puudutavad kirjutised paljundatud veekindlal paberil. Säilitatud on kõik Eesti Kiriku ja koguduse ajakirja Elu numbrid. Kassaraamatud, liikmete nimekirjad, koosolekute protokollid, annetused, jumalateenistuste ja matuste laululehed... Üksikasjalik nimistu alfabeetilises järjekorras hõlmab enam kui kolm lehekülge. Ja teha on veel – oh, kui palju! Lõppu pole näha.

Aino seletab veel, et koordinaatoreid oli algselt kaks – ta ise ja Helmi Viksten. Viimane oli mõningat aega tervislikel põhjusil arhiivitööst eemal ja nii langes kogu koormus temale. Mulle hakkab silma, et töötajate kaaluv enamus on koguduse segakoori Cantate Domino liikmeskonnast ja peamiselt just aldi rühmast. Huvitun, kas lauluhääle kõrgusel on tööefektiivsusega mingi suhe. Ja et kas meessoo esindajaid tööle ei võeta. Saan vastuseks, et mingit diskrimineerimist ei harrastata. Üks meesliige on toimkonnal kunagi olnud, kuid rõhuva vähemusena daamide ülemvõimu ees väärikalt taandunud.

Kuri kiusab kirjameest isegi kirikus. Lausun haletsevalt, et siis pole teil ju ainsatki arhivaari, on ainult arhimoorid. Aino tõestab, et on suuteline nii arhiivitööd juhendama kui solvumist teesklema. Torkab vastuseks, et oleksime sulle kohvi ja kohvikõrvast ka pakkunud, kuid sul on ju nii palju kirjatööd teha, ei taha sind kinni pidada... Saadab mu ilusasti ukseni ja lävel tuletab meelde, et 18. oktoobril on tegelik juubelipäev. Seks ajaks oleme ammu ära leppinud, eks? Vaevalt küll ¬– kuidas sa lepid, kui riidu pole olnudki, ainult sõbralik aasimine.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus