Aastal 1935 alustati Eestis vapside jt poliitiliste vastaste küüditamisega. Küüditati põhiliselt Kihnu saarele. http://vapsid.weebly.com/12iii...

1939. aasta sügisel, seoses Punaarmee baaside loomisega Eestis, alustas Uluotsa valitsus eestlaste küüditamist Punaarmeele antud baaside piirkonnast.


http://www.kesknadal.ee/est/uu...
Omandireformi käigus on toime pandud isikuvastaseid kuritegusid, millised Euroopa Liidu tingimustes võivad saada klassifitseeritud kui genotsiid ühe rahva vastu majandus-poliitiliste grupeeringute poolt ja mida on raske õigustada lihtsa haldussuutmatusega. Rikutud on Põhiseadust ja Põhiseaduse kolme põhiprintsiipi: õiguskindluse printsiipi (§ 3), õiguspärase ootuse printsiipi (§ 10) ja võrdse kohtlemise printsiipi (§ 12). Lisaks sellele on rikutud Põhiseaduse kuut paragrahvi.

Ukrainlasi hämmastab see, et Ukrainas lasti maha palju Balti riikide kodanikke aga nende vastu huvi ei tunta. Kõik piirdub vaid poolakate ja Katyniga!
http://kuban-news.do.am/publ/o...
Putivles ka rumeenlased ja baltlased
http://kuban-news.do.am/publ/e...

"Washington Post" (7.02.1988) toob ära tuntud sionist Vladimir Jabotinsky kirja (2.11.1939) oma mõttekaaslastele, kus soovitab palestiinlasi küüditada samamoodi nagu seda kavatsetakse varsti teha Balti riikides.
Inglismaa, Prantsusmaa, USA ja Nõukogude Liit valmistusid sõjaks Saksamaa ja tema liitlaste vastu ja osa elanikkonnast Baltikumis kui julgeolekurisk tuli kõrvaldada. Ka mitmed rahvusvahelised aškenazide organisatsioonid olid selleks ajaks Saksamaale sõja kuulutanud.
Seoses Punaarmee väeosade paigutamisega piiri äärde ja piiritõkete mahavõtmisega küüditati kohalik elanikkond alates 1941. aasta 13. juunist Mustast merest kuni Valge mereni 100 km laiusel alal.
Sama tegid ka Rumeenia ja Saksamaa teiselpool piiri, ainult et 20 km laiusel alal.

1941. aasta 14. juuni küüditamine. Küüditatute arv oli umbes 10 000, neist 3 250 olid endised vene valgekaartlased ja 500 juuti, kellest enamus olid trotskistid.
Vangistatuid oli 3 500, ülejäänud saadeti välja Venemaa ja Kasastani küladesse asumisele.

1941. aasta 1.- 3. juulini toimus küüditamine saartel. Neid aga ei jõutud Eestist ära saata, sest enne jõudsid sakslased Tallinna.
Eestlasi küüditati ka Kasastani ja Ukrainasse.

1949. aasta küüditamine viidi läbi eelkõige denatsifitseerimise käigus, mille kohta ütlevad
rahvusvahelised juudi organisatsioonid, et see viidi võrreldes Läänega väga pehmelt läbi. Küüditamine võttis ka metsavendadelt toetuse ja võimaldas hakata looma kolhoose ehk kibutseid.

1950. aasta mais küüditati eestlased ja lätlased Pihkva oblastist Siberisse.
1951. aasta 1. aprillil küüditati 278 jehoova tunnistajat Eestist Siberisse.

Aastatel 1945 - 51 küüditati mitmel korral ka eestisakslasi, suurim neist (300) 1945. aasta 15. augustil. Sakslaste küüditamised lähtusid 1945. aasta Potsdami konverentsi otsustest. Euroopas küüditati kokku 14 milj. sakslast, kellest 2 milj. teekonnal hukkus.

Saksa pooles sõdinud eesti vabatahtlikest koosnenud politseipataljonid küüditasid omakorda juute jt Leedust, Lätist, Poolast, Prantsusmaalt ja Tšehhoslovakkiast ka Eestis asunud koonduslaagritesse.
Poolas, Debicas asunud eesti leegionärid käisid seal judeneinsatzis ja küüditasid poolakaid Saksamaale.

1944. aasta 29. - 30. oktoobril küüditas Saksa sõjaväepolitsei 3000 sõrulast Saksamaale. Enamus neist naases 1945. aastal Saaremaale.
Eestlasi küüditati ka Saksamaale tööteenistusse ja koonduslaagritesse.

Võib lisada ka 1942. aasta 12. juuni, mil SS - Reichsführer Himmler kinnitas rassiliselt sobivate eestlaste - lätlaste saksastamise otsuse 25 aasta jooksul ja mittesobivate küüditamise Peipsi taha. Leedus ja Poolas jõudsid natsionaalsotsid küüditamisega Generalplan Ost raames ka alustada. Algse lahenduse pakkus välja 1941. aasta 2. aprilli Rosenbergi memorandum, mida sõja võiduka edenemise korral hakati täiustama.

100 000 eestimaalase jaoks on kalendris kõrvuti kaks sarnase tähendusega kuupäeva. 13. ja 14. juuni.
13. juunil tähistame "sajandi mürgisemat orast" - mõlema aastata, 1990 ja 1991. aasta 13. juunil vastuvõetud omandireformi seadusi, mis algselt oli mõeldud NL-i valitsuse vastu, hiljem seoses iseseisvumisega aga eestlaste endi vastu, sest de jure nõukogude okupatsiooni ei olnud ja pealegi oli Venemaa juba 1990. aasta 12. juunil NL-ist lahkunud. Omandireformi valdkonnas Eestis on Eesti ise NL-i õigusjärglane.