Mõnedki asjatundlikud vaatlejad leiavad, et USA välisministeeriumis on toimumas tähendusrikas „ismide“ vahetus. „Uusrealism“ on „sees“; „uuskonservatism“ on „väljas“.

Sellega, ütlevad vaatlejad, on lõppenud nende nõustajate mõju, kes formuleerisid Bushi valitsuse reageeringu (loe: Iraagi sõtta mineku) nn 9/11-le ehk 2001. a. 11. septembri terrorirünnakuile, milles hukkus 3000 inimest. Mõjukaotajate eh nn uuskonservatiivide (neocon’ide) esirinnas on siin mõeldud asepresident Dick Cheneyt ja kaitseminister Donald Rumsfeldi koos oma assistentidega — vastandina uusrealistidele, kes neid nüüd asendavad.

Viimaste mõjul on Bushi välisministeeriumis alanud suunamuutus omapead toimimise aluselt rahvusvahelise koostöö positsioonidele ehk unilateralismilt multilateralismile, nendivad analüütikud. Washington Post'is kommenteerib suunamuutust lehe välispoliitika ekspert David Ignatius: „Olles Iraagi sõjas kriimustada saanud, on USA valitsus nüüd pingsalt töös, et koordineerida oma välispoliitikat rahvusvaheliste liitlastega ja, kus võimalik, ka ÜRO-ga... See valitsus, kes oma esimese ametiaja jooksul sai sarjata oma liigselt unilateraalse toimimise eest, on nüüd tõepoolest otsustanud töötada käsikäes liitlastega.“ (WP, 1. veebr.)

Ignatiuse vaadet jagab ka Washington Times'i välispoliitiline reporter Georgie Anne Geyer, kes seni on Bushi välispoliitikas vaevalt leidnud midagi kiiduväärset. Geyer jagab aga esmajoones tunnustust Bushi välisministrile Condoleezza Rice'ile, kirjutades: „Ei ole mingit kahtlust, et see teravmeelne, tasakaalukas ja Valgele Majale lähedal seisev välisminister on alustanud dramaatilist ümberkujundamist Ameerika välispoliitikas. Nende ümmarguselt 30 uuskonservatiivi hääl, kes manööverdasid meid Iraagi sõtta, on pandud sordiini alla ning Rice'i uusrealistlikud nõustajad (peamiselt kutselised diplomaadid) on hakanud asju vähehaaval muutma. Ka nemad (nagu neocon'idki) usuvad (kolmanda maailma maade) demokratiseerimisse, kuid ainult koostöös liitlastega, ja selle mõju on juba märgata president Bushi viimasel ajal südamlikumaks muutunud käitumises.“ (11. veebr.)

Wall Street Journal pühendab pikema analüüsi välisminister Rice'i initsiatiividele Ameerika poliitika kõlapinna laiendamiseks kolmanda maailma maades. Muuhulgas soovib ta ümber paigutada ca kolmandiku välisministeeriumi 6400-st teenistujast lääneriikide mugavatest pealinnadest vaeste Ladina-Ameerika, Aafrika ja Aasia maade pealinnadesse, alla kriipsutamaks, et Ühendriikidel on oma „käeulatuse“ (outreach'i) poliitikaga seekord tõsi taga.

Ühtlasi täiendaks (võiks öelda: kahekordistaks) see samm uue multilateralismi tähendust. See lisaks liitlastega arendatavale koostööle veel uue koostöö abi ja demokratiseerimist vajavate maadega. Viidates uut laadi realismi tõusule välisministeeriumis teeb Wall Street Journal järgneva kokkuvõtte: „See muutus langeb kokku välisminister Condoleezza Rice'i kasvava mõjuga, kes on vajutamas oma pitserit (Bushi) teise ametiaja välispoliitikale samavõrra kui uuskonservatiivid mõjutasid seda tema esimesel ametiajal“ (WSJ, 6. veebr.)

Märkmed: