Eesti Elu
… Lööb näkku tuul
EstDocs 30 Oct 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
…. jutustab üks klassikaline lehmakarjuselaul.

Esmakordselt sel EstDocs’il oli päris liiva silma lendamise tunne. Kolmapäeva õhtul nägime kolme filmi, kus oli teravalt esil tänase Eesti Vabariigi problemaatika; toodud valupunktid ei saanud külmaks jätta. Filmid olid mõtlemapanevad ja päris omapärased, selge autoripositsiooniga.

Tartu College’i suurde saali kogunenud publik hoidis kõrvad kikkis ja silmad pärani. Iga filmi lõpul toimus arutelu, kus moderator Jaak Kilmi täpsed ja asjalikud kommentaarid olid kiitust väärt. Laus laialivalgumine, mis eelmisel esitusel päev tagasi, kutsus esile vanema põlve kooliõpetaja märkuse: “Lõpetame selle koosoleku ära!”, oleks sedapuhku vast kohatu olnud.

Esimene film HEA UUS ILM aitab aru saada ettevalmistamatult tarbimisühiskonda sattunute problemaatikast. Filmis on kolm persooni, kes on end vastakuti seadnud kaubanduse „hullude päevade“ populaarsusega. Muidugi on nende tegevusel veidi tuuleveskitega võitlemise mekki, ent sümpaatne tundub nende heitlus ometi. Jah, mis teeb tuul müürile? Võimalik, et pragmaatik leiab muiates, et tegelased pole siit maailmast – ja ikkagi! – ilus, et nad on olemas.

Kunstnik-fotograaf Peeter Laurits on teinud valiku: eraklik maaelu, loodusinimese roll. Teda võlub elu looduse ja loodusfilosoofiaga. Ta tundub selles osas end kenasti tundvat. Loodusest ammutab ta oma mõttelaadi ja taieste inspiratsiooni. Ta ütleb selgesti välja, et maailma valdav rahajaht talle huvi ei paku. Rahal on eluks vajaliku maksevahendi roll, see ei tohi olla eesmärgiks omaette.

Moekunstnik Reet Aus on loonud isikupärase maailma. Oma teed otsides mõtiskles ta kord Pariisis kirbuturult ostetud vanade nööpide karbikese juures. Moekunstnik publikuta olla vast ei saa ja Reet avastas teise tee – tema looming kasutab ära vanad tekstiilid ja materjalid ning on omapärane, omamoodi moodne ja stiilne. Põnev, hetketi lausa intrigeeriv.

Artur Taevere lõpetas edukalt Oxfordi ülikooli ja temast pidanuks saama edukas hai äri- või finantsmaailmas. Õppeajal võlus teda ühe professori elukäsitlus ja Tallinna tagasi saabunud Artur asutas siin Taaskasutuskeskuse, mille kaudu püüab tarvitusel olnud asjadele uut elu anda. Kõlab täikalaadselt, aga eks on varemgi täheldatud, et ühe mehe praht on teise mehe kuld.

Õilsad inimesed.

Filmi taga seisavad produtsent Erik Norkroos/Rühm Pluss Null ja lavastaja Jaan Tootsen.

Produtsendid Liina Paakspuu ja Arian Levin/ Kinky Kong Productions ning Liina Paakspuu ka lavastajana on estdocs’ile saatnud filmi REBASE AEG.

Lihtne ja varjamatult kurb. Eesti noormees Rauno käib tööl Põhja-Soomes ühes hõberebaste kasvatuses. Ikka nii, et kolm kuud seal, kolm kuud kodus ja jälle tagasi. Nii juba seitsmendat aastat.

Soomes elab ta üsna isoleeritud elu, ta igapäeva menüügi on poissmehelikult ühekülgne. Vaheldust pakuvad ettevõtja poolt pakutud üksikud kodused õhtusöögid ja restoranikäigud. Rebastega on ta heas vahekorras: kui ta jälle Eestist tuleb, niutsuvad need ja lehvitavad saba.
Rauno töö on rutiinne: puhasta puurid, toida ja jooda loomad, valmistoodang tuleb tappa ja nülgida.

Raunol on kindel eesmärk: teenida Soomes sedavõrd raha, et kodumaal maja osta ja perekond luua. Kas ta Eestis oma maja juurde rebasefarmi rajab, sellest filmis juttu pole. Olekski vast küüniline.

Veelkord: kõik on lihtne ja selge, vast seegi, miks soomlastest endist selle töö mehi pole.

Kolmas film oli ISAMAA ILU, loojateks produtsent Anu Veermäe ja lavastajad Jaak Kilmi ja Andres Maimik.

See on lugu kahest daamist: Anne Eenpalu taastas ja juhtis seejärel aastaid sõjalis-patriootilist lasteorganisatsiooni Kodutütred; Tiina Jantson kamandab-korraldab minimisside ja missiste konkursse.

Film kestab 56 minutit ja ei libise pealispinnal. Esmapilgul on daamid väga erinevad. Esimene on endine Eesti Raadio uudistelugeja, teine endine tippmodell. Erinevad on nende maailmaarusaamad, erinev naise rolli mõistmine kaasaegses maailmas.

Ja siis tulevad sarnasused: ebaõnnestunud perekonnaelu, soov domineerida ja ennast (võõraste) laste najal teostada. Kurvaks teevad tekkivad paralleelid hitlerjugendi ja Arteki pioneerilaagriga. Jube, et laste üle (missised ometi on täisealised, aga kuidagi lapselikud kah) saavad valitseda inimesed, kellel pedagoogilised eeldused puuduvad.

Järgnevatel lausetel pole filmi endaga midagi tegemist, annan edasi oma teadmise. Eelseisval kooliaastal alustatakse Eesti koolides sõjalise kasvatusega. Hiljuti korraldas kaitseministeerium reservohvitseridele kursused, et neist saaksid selle ala õpetajad. Idee oli nähtavasti hea, aga kursused läbinud meeste hulgas kostus ka sootuks ootamatu seisukoht: oleme liiga vanad mehed. Me ei saa kindlasti kontakti tänase keskkooliõpilasega. Ilmselt on isamaalise kasvatuse osas midagi (loodame, et mitte lootusetult) maha magatud.

Filmist jäid meelde kaks meest: omaaegne presidendikandidaat Toomas Savi ja omaaegne Eesti Televisiooni peamees Ilmar Raag. Esimest ei näi kodutütred üldiselt huvitavat ja peajuhiga kohtudes täidab ta vaid esindusfunktsiooni. Teine on minimissinduse ja missisuse eitaja ning leiab et neil atraktsioonidel pole kohta riigi televisioonis. Oma seisukohti põhjendab ta filosoofiliselt ja pedagoogiliselt. Kena leid.

Filmi arutelu oli hoogne ja põnev. Üles kerkisid poliitilised, pedagoogilised ja eetilised probleemid. Moderaator (üks filmi autoritest) hoidis kired arukuse tasemel.

Veel kaks huvitavat momenti: enne filmi avalikku esitamist näidati seda portreteeritud daamidele. Mõlemad jäid väga rahule ja andsid filmile positiivse hinnangu.

Eesti avalikkus läks filmist vaikides mööda, ühiskonnast (oodatud) reaktsiooni ei tulnud. Nojah.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus