Lauri Vahtre: Iseseisvuspüha on ENSV mälestusmärk DELFI
Arvamus 27 Mar 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
DELFI.ee

Hiljaaegu oli meil kõige tähtsam riigipüha, mida seadusse raiutud ametlik kalender iseseisvuspäevaks nimetab. Tunnistan, et see nimetus tekitab minus tänini tõrke, sest mõnes mõttes on tegu mälestusmärgiga rahvarindelikule “suveräänsele Eestile uuendatud föderatsiooni raames”, IME-le, perestroikale ja muule sellisele. Täpsemalt öeldes — tolleaegsele poolvabale õhustikule ja poolausale jutule, mida verisulis poliitikud pidid ajama. Või arvasid, et peavad ajama.

Imelik, eks ole? Kuidas võib meie riikliku iseolemise kõige püham mõiste — iseseisvus — olla mingi roosaviirulise ideoloogia või taktika kajastus? Aga näe, võib.

“Iseseisvuspäev” raiuti kalendrisse 1989. aasta algul Ülemnõukogu kätega ja siis polnud sisuline vaidlus Eesti Vabariigi taastamise ümber veel puhkenudki. Vabanemisliikumise ettevaatlik tiib, mille liidrid kunagise Eesti Vabariigi tõelisest taastamisest ei pea ega südamega ilmselt kunagi unistanud ei olnud, tundis aga juba siis vaistlikku tõrget nimetuse vastu, mida kasutasid ja olid aastakümneid kasutanud paljud meie seast — nimelt “Eesti Vabariigi aastapäev”.

Mäletate, kui palju tühijuttu puhuti tolsamal ajal sinimustvalge lipu ümber? Et ega me’s mingit kodanlikku vabariiki tagasi taha, aga on teine ikke nagu rahvuslipp ja nii edasi ja tagasi. Tehti suur number sellest, et Pika Hermanni otsa sai trikoloor tõmmatud “rahvuslipuna” ja mitte riigilipuna.

Samasugust etendust alustati 24. veebruariga. Inimesed tähistasid teda avalikult alates 1988. aastast, kuidagi tuli see seadustada. Ei Arnold Rüütel ega Indrek Toome saanud Moskvale öelda, et uskuge, seltsimehed, me marsime koos vennasrahvastega kuni võiduka lõpuni ja jääme igavesti seesinase murdmatu liidu liikmeks, aga seda va Eesti Vabariigi aastapäeva tähistame lihtsalt naljapärast — ärge te mingil juhul arvake, et me oma riiki tagasi tahame.

Seetõttu sünnitati termin “iseseisvuspäev”. Ei, ütles see nimetus, ärgem tähistagem Eesti Vabariigi sündi, tähistagem abstraktset iseseisvust, iseseisvust kui printsiipi — umbes nagu headust või emaarmastust. See ei läinud vastuollu ka Kremli demagoogilise lobaga, sellist päeva võis pühitseda ka olukorras, kus Toompea lossil lehvis punalipp. Suveräänsus on hea ja iseseisvus on hea, ja demokraatia on hea, ja enesemääramine on hea, ja sportlikud eluviisid on head. Nii põhimõtteliselt, seltsimehed.

Nii sündiski nimetus “iseseisvuspäev”. Selle võiks liigitada isegi normaalse poliitilise kavaluse hulka. Et üleminekuaegne nimi. Kuid sel juhul jääb arusaamatuks, miks see nimetus tänaseni meie pühade ja tähtpäevade seaduses seisab. Tõsi, omal ajal õnnestus talle sappa monteerida ka häbelik lisa (“Eesti Vabariigi aastapäev”), kuid üleminekuaegne jäi alles. Puudub praktiline võimalus teda sealt ära võtta, sest see põhjustaks Riigikogu aknapoolsetest ridadest sellise sõimuvalingu, mida ei jõua keegi ära kuulata. Nii et pigem las ta pigem seisab seal. Otsekui monument meie poolikule usule oma olemasolusse. Et üldiselt võttes, aga samas peaaegu tõesti ja vastupidi.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus