- KOTKAJÄRVE METSAÜLIKOOL 2012 ALGAS EWR videomeenutus aastast 2008
Kultuur 19 Aug 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Siit loengu Eesti 1934.aastal esimene pool videos. 30'
 - pics/2007/17364_1_t.jpg


 - pics/2007/17364_3_t.jpg

 - pics/2007/17364_4_t.jpg



 - pics/2007/17364_5_t.jpg
 - pics/2007/17364_6_t.jpg

EWR Inc.©







Eesti 1934. aastal.

Täna vaatleme Eestit kui ühte Euroopa riikidest, kellele iseseisvus I Maailmasõja lõppedes kas kätte anti või keda aidati see omale kätte võidelda (nagu Eesti puhul). Vaatleme seda, kuidas Eesti 1934-nda aastani jõudis, mis siis juhtus, miks see juhtus ja kes olid Eesti ajaloo tegijad. Me ei diskuteeri täna, et kas see mis juhtus oli hea või halb, õige või vale.

Enne I Maailmasõda 2/3 pindalast Euroopas oli monarhhia diktatuuri all (Vene, Austria-Ungari, Saksa). Kahe ilmasõja vahel Euroopa koosnes 28 riigist. 1920. aastal kõik, välja arvatud kaks, olid demokraatiad – neil oli parlamentaarne süsteem valitud valitsustega, hulk poliitilisi parteisid ja vähemalt mingisugused garantiid isikuvabaduse kohta. 1938-nda aasta lõpuks 16 nendest olid muutunud diktatuurideks. Nende juhtidel ei olnud põhiseaduse piiranguid ja nad ei olenenud valimistest. Ülejäänud 12-st demokraatiast 7 kaotasid iseseisvuse 1939 ja 1940-ndal aastal. 1940-nda aasta lõpuks jäi Euroopasse ainult 5 demokraatiat – Briti, Iiri, Rootsi, Soome ja Schweitz.

Enne I Maailmasõja lõppu Ameerika president Wilson kuulutas välja oma 14 punkti igavese rahu teostamisel. Iga rahvas võib ise valida omale riigikorra, ei mingeid salajasi kokkuleppeid, ei okupeeritud alasid, kõik majanduslikud piirangud tuleb eemaldada, tuleb luua Rahvasteliit, relvastusele tuleb seada piirangud.

Tegelikud läbirääkimised toimusid Pariisis “by the Council of ten”. Kaks esindajat Inglismaalt, Prantsusmaalt, Ameerikast, Itaaliast ja Jaapanist. Tegelikeks määrajateks olid Wilson, Clemenceau ja Lloyd George.
Kannatajaks osutus Saksamaa – kahjutasu 136 000 miljoni kuldmarka, 13% pindalast, 12% rahvastikust, 16% kivisöest, 48% rauakaevandustest, 15% põllumaast ja 10% tööstusest. Austria-Ungari jagati värskelt moodustatud Yugoslaavia, Tšehhoslovakia, Rumeenia, Itaalia ja Kreeka vahel. Ungari kaotas 31.5% oma pindalast. Liitlased annuleerisid Brest- Litovski rahulepingu ja Vene kaotas iseseisvaks muutunud Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola.
Kõik eeltoodu moodustas probleemide rägastiku. Sõjakahjutasude maksmine käis kaotajatele ilmselt üle jõu. Naabritele antud maaaladega tulid kaasa elanikud, nüüd minoriteedid, kes polnud rahul uute isandatega.
President Wilsoni nägemus stabiilsest tulevikust oli täielik demokraatia. Ta usaldas erinevatele Euroopa rahvastele uued riigid ja täieliku võimu oma riike valitseda. Aga mis tähendab demokraatlik riik? Nimetame siin vaid mõnda demokraatia omadust –
- avameelne kriitiline käsitelu
- vastastikune lugupidamine ja kompromiss
- aktsepteerida opositsiooni kui demokraatlliku süsteemi orgaanilist osa
- aktsepteerida isiklikku vabadust ja vaba mõtlemist
- keelduda jälgimast ainult ühte parteid või uskumast ainult ühte dogmat.

Demokraatia laienemine tõi kaasa hääleõiguse laienemise ja parlamendi võimu suurenemise. Kesk- ja ida Euroopas võeti omaks proportsionaalne valimise süsteem, arvamises et see peegeldab kõige paremini rahva tahet. Selle aluseks oli igale parteile antud häälte arv ja lisaks üks üleriigiline grupp, mis lubas ka väiksemate parteide esinemise suuremate kõrval. Põhiline printsiip seisis arusaamises, et harmoonia ja uute demokraatiate stabiilsus on kõige paremini läbi viidud siis, kui on esindatud kõik huvid ja parteid. Selle meetodi adopteerisid Saksamaa, Poola, Austria, Tšehhoslovakia, Soome, Leedu, Läti ja Eesti. Erinevaid demokraatia metoode katsetasid Itaalia, Hispaania, Portugal ja Balkani riigid.
Üsna pea kõik demokraatlikud süsteemid sattusid suure pinge alla. Majanduslikud kriisid põhjustasid inflatsiooni Saksamaal. Üleilmne depressioon 1929. aastal tõi kaasa tollimüüre ja kaubanduse soikumise. Mõned riigid kannatasid rassiliste või etniliste rahutuste all. Teised probleemid olid sotsiaalsed klassid – ärimehed ja kapitalistid, professionaalne keskklass ja väikekaupmehed, põllutöölised, töölised ja põllumehed. Selles ebakindlas olukorras oli vaja kindlat poliitilist süsteemi, mis hoiaks alles demokraatia. Põhiseaduste autorid olid olnud liiga optimistlikud oma arvamises, et parteipoliitiliste seisukohtade esitamine toob automaatselt kaasa harmoonia. Kogemus näitas hoopis vastupidist.
Võib väita, et “enamuse demokraatia” süsteem (võitja saab kõik) annab paremaid tulemusi. See süsteem viib kahe partei valimiseni. Kumbki partei on huvigruppide kogumik, kes peavad enne valimisi kokku leppima oma programmides. Kui seda ei tehta, siis on parlamenti pääsemine välistatud, sest sisse pääsemine ei olene proportsionaalsest häälte arvust. Teiste sõnadega – “enamuse süsteem” nõudis kompromissi enne valimisi ja proportsionaalne süsteem pärast valimisi.

Kuna kogemus näitas, et parteide süsteem pole võimeline lahendama majanduslikke probleeme, siis algas Euroopas nihkumine demokraatiast autoritaarse valitsemise poole. Itaalias 1920-ndate algul ja oli eriti tüüpiline Saksamaal, kus põhiseaduse artikkel 48 andis presidendile ohu korral eriõigusi, see ja depressioon 1931. aastal lõigi olukorra, mis tõi võimule Hitleri, kelle esialgne edu leidis mitmel pool järeltegemist. Suurem osa perioodi autokraatidest – Mussolini, Hitler, Pilsudski, Dollfuss, Primo de Rivera – olid kriitilised demokraatia suhtes.
Võime eraldada kahte tüüpi diktaatoreid – fašistliku joonega nagu Mussolini ja Hitler, vähemal määral Dollfuss ja Metaxas. Teine tüüp oli mittefašistlik ja toetus rohkem traditsioonilistele põhimõtetele, sinna võib lugeda Poola Pilsudski, Portugali Salazar, Eesti Päts, Läti Ulmanis, Leedu Smetana ja Balkani maad Albania, Rumeenia, Bulgaria ja Yugoslavia.
Aga – fašistlikud liikumised ja fašistlikud riigid on kaks iseasja. Enamuses Euroopa riikidest fašistlikud liikumised ei arenenud fašistlikeks riikideks ja enamus riigijuhtidest vaatas neid liikumisi kui tülikaid ja hädaohtlikke.
Horthyl oli vastumeelt Hungarian Arrow Cross.
Rumeenia kuningas Carol katsus sulgeda The Iron Guard.
Smetona ja Leedu Raudsed Hundid.
Päts ja vapsid.
Ulmanis ja Kõuerist.
Ka paljudes demokraatlikes maades, kus fašistid olid ilmses vähemuses, tekitasid nad tülikaid rahutusi:
Action Française; The Dutch National Socialist Movement; The British Fascist Movement; Rex Belgias ja Lapua Soomes.
Oli ka regionaalseid fašistlikke parteisid nagu Slovak People’s Party või Ustashi Croatias, kes võimule pääsesid kui Hitler selle regiooni vallutas. Need liikumised osutusid palju rangemaks ja suruvamaks kui diktatuurid mille nad asendasid.

Ja nüüd vaatleme, kuidas iseseisev Eesti jõudis 1934-nda aastani.
24. veebruaril 1918 kuulutas Eesti ennast iseseisvaks, sattudes kohe Saksa okupatsiooni alla. Selle lõppedes novembris, algas Vabadussõda Nõukogude Venemaa vastu, mis lõppes vaherahuga 31. detsembril 1919. (3. jaanuar 1920). Juba Vabadussõja ajal toimus Asutava Kogu valimine. Selle esimesteks ülesanneteks olid Maareformi (Maaseaduse) ja Põhiseaduse väljatöötamine, mis võeti vastu 120 liikmelise sotsialistliku Asutava Kogu poolt 15. juunil 1920.
Eesti pidi olema demokraatlik vabariik, kus kõige kõrgemaks võimuks on rahvas. Selle kandel sündis ka Eesti Vabariik, mille alguaastail meie demokraatiainnustus oli nii suur, et tahtsime anda maailma kõige demokraatlikuma põhiseaduse. Hiljem kogesime, et demokraatia on märksa keerukam nähtus kui paljas deklaratsioon. Klassikalises demokraatias esineb kolm elementi, kes kõik koos töötavad, aga kes on üksteisest sõltumatud:
Seadustandev jõud – Riigikogu
Täidesaatev jõud – Riigipea ja valitsus
Kohtuvõim
Pärast pikki vaidlusi ja üsnagi rasket eeltööd võttis Asutav Kogu vastu Põhiseaduse, kus kõige kõrgemaks seaduslikuks võimuks on 100 liikmeline Riigikogu, kes valiti 3-ks aastaks. Taheti, et vabariik oleks võimalikult demokraatlikum, et ühelgi tema kodanikul, sealhulgas riigipeal, poleks privileege, mille abil ta võiks rahva poolt usaldatud võimu kuritarvitada. Valitsusel, igal tema ministril ja riigivanemal pidi olema Riigikogu täielik usaldus. Riigikogu umbusalduse avalduse puhul pidi vastav minister või kogu valitsus lahkuma. Kõik valitsuse olulisemad otsused pidi kinnitama Riigikogu. Riigikohtunikud määras Riigikogu. Aga rahvas ei valinud Riigikogu üksikuid liikmeid vaid parteide liidrite ettekirjutatud nimekirju. See Põhiseadus oli ainulaadne kogu Euroopas.
Taolise süsteemi juures oli Riigikogul erakordselt suur vastutus riigi ja rahva asjade ajamisel. Kõik Riigikogu 100 liiget pidid olema kõrgete vaimsete ja eetiliste teadmiste, oskuste ja omadustega. Kust pidi aga noor Eesti rahvusriik, mis oli olnud aastasadu Romanovite või Habsburgide monarhia võimu all, leidma sellise kvaliteediga rahvasaadikuid?
Kui lugeda Tartu Ülikooli teadlaste – Kliimani, Uluotsa, Kruusi või Palvadre väiteid, siis:
- 1920. aasta Põhiseaduse olulisemaks puuduseks oli kogu riigivõimu keskendumine riigikogu kätte, kes olles küll nimeliselt rahvaesindaja, täielikult juhtis aga rahva saatust absolutistliku peremehena. Põhiseaduslik formaaldemokraatia ei arenenud mitte sotsiaaldemokraatiaks riigiõiguslikus mõttes, vaid moondus erakondade staapidest juhitud rahvavõõraks kaukademokraatiaks. 1933. aasta Põhiseadus oli mõeldud aktsiooniks Riigikogu vastu, täpsemalt öeldud – rünnakuks Riigikogus esitatud erakondade kõikvõimsuse vastu.
Eesti Vabariigil puudusid parlamentliku riigikorra kogemused ja traditsioonid. Erakondade omavaheline pingeline poliitiline võitlus tingis valitsuste kiireid vahetusi ja arvukaid, pikki valitsuskriise. 1918 – 1933 vahetus Eestis 23 valitsust. Pikem valitsuskriis oli 1923. aastal ja see kestis 58 päeva (s.t. kahe kuu jooksul ei leitud Riigikogus kedagi, kes oleks olnud suuteline ja tahteline valitsust juhtima). Seaduste vastuvõtmine venis ja mõnedki neist kujutasid kompromissi, mis ei rahuldanud lõpuks kedagi. Kuigi oli ka positiivseid seadusi, mis jäid kauaks kehtima, näiteks trükiseadus (1923), vähemusrahvuste kultuuromavalitsuste seadus (1925) või riigi korrakaitse seadus (1925). Kuigi vabariigi algaastail oli ka kommunistlik partei Riigikogus esindatud, üldine sisepoliitiline tegevussuund taotles äärmuslike poliitiliste voolude tõkestamist. Nii peeti ajavahemikus 1918 – 1940 959 kohtuprotsessil kohut 2355 kommunisti ning neile kaasaaitajate üle. 1930-ndatel aastatel toimusid mitmed protsessid vapside üle.
Poliitilised erakonnad etendasid Eesti Vabariigi sisepoliitilises elus tähtsat osa. Rahvas ei saanud valida isikuid keda ta soovis, vaid valimised toimusid parteide, õigemini parteijuhtide poolt koostatud nimekirjade alusel ja jaotasid saadikute kohad järgmiseks 3-ks aastaks. Ükski valija ei teadnud , keda ta valis või kes teda esindas. 1923 oli näiteks esindatud 24 parteid, kellest Riigikokku pääses 13. Oli parteide lõhenemisi, liitumisi ja sulgemisi.
Selline “peataolek” avaldas eelkõige mõju meie majandusele ja aitas kaasa korruptsiooni lokkamisele. Võõrandatud mõisamaadel loodi 32 000 uut talu, pärisomandiks anti 23 000 mõisa rendikohta ja juurdelõikeid said 20 500 väiketalu. Maaseaduse § 17. Põliseks tarvitamiseks antakse maad neile, kes ainult maapidamisest elavad ühe perekonna kahehobuse töönormi suuruses, silmas pidades maa headust, seisupaika ja muid kohalisi olusid. Maaseadusega võõrandati 2346 miljoni hektari maad, kokku 1065 suurmaapidamis ühikut. Eesti põllumajandus kujundati ümber väikemajapidamissüsteemiks. Peale selle loodi Petserimaal ja Narvatagustes valdades hingemaa alusel üle 10 000 iseseisva koha.
Selline hulk talude väljamõõtmisi ja väljajagamisi nõuab suurt hulka erapooletuid asjatundjaid, mida meil nappis. Tulemuseks oli, et palju talusid ei saadud õieti majandatud ja igal aastal läks suur hulk neist pankrotti ja oksjonile. Kõik neile antud arenduslaenud tuli aga korstnasse kirjutada. Kogemus näitas, et 30 hektariline talu võimaldas ühel perekonnal äraelamise. Moodne põlluharimine toimus masinatega, mis nõudis aga keskmiselt 50 hektaari põllupinda, et tasuvaks muutuda. Riigi käest püüti nn. juurdelõikeid saada, nende saamine sõltus aga maatahtja parteilisest kuuluvusest ja sellest, kelle partei oli parajasti võimul.
Riigiasutustes ja –tööstustes, riigiraudteel lokkas korruptsioon ja onupojapoliitika. Direktoritele ja juhatuste liikmetele maksti lisatasusid ja “boonuseid” ainult selle eest, et nad oma tööd tegid. 1927. aastal hakkasid, Rahvasteliidu vahendusel ja järelvalvel, Inglise ja hiljem Ameerika pangad müüma Eesti riigilaenu pabereid. 1 350 000 Inglise naela (net cash) anti meile laenuks 7%-iga, et Eesti Pank ja Pikalaenu pank võiksid püsima jääda. Keegi ei küsinud, kuhu jäid need 15 miljoni kuldrubla, (11,3 tonni puhast kulda), mis saime 1920-ndal aastal rahulepingu alusel. Laen kuulus tasumisele 40 aasta jooksul ja oleks tasutud olnud 1967. aastal. Majanduslik tõus toimus 1925 – 1927, kus eriti põlevkivitööstuses suurenes toodang üle kolme korra. Majanduse kõrgseis oli 1928 ja 1929, aga tööpuudus oli siiski tuntav. 1928-aastal Tõnissoni valitsus müüb tuletikkude valmistamise ainuõiguse Eestis 28-ks aastaks Rootsi tikutrustile. Samuti 1928 – Käreveres variseb, kohe pärast valmissaamist, kokku 70 000 krooni maksnud raudbetoonsild. Põhjus – veealused sillasambad koosnesid (kokkuhoiu mõttes) peamiselt ainult liivast.

1929 –Toimub börsikrahh USA-s, mille järeldusi on varsti tunda terves maailmas. Asutatakse Eesti Vabadussõjalaste Keskliit. Põllumeestekogude parlamendirühm esitab teistkordselt Riigikogule seaduseeelnõu põhiseaduse muutmiseks. Rahvaerakond esitab oma variandi – luuakse komitee.
1930 – Riigikogus võeti vastu seadus, mille järele asutati Pikalaenu panga juurde maatulunduse kapitali nimetuse all erikapital – eksporttapamajadele anti kohe üle 50 miljoni sendi uut laenu. Riigikontrolli raport – suuremad kahjud tähendatud laenude saneerimise kui ka kustutamise puhul on tulevikus mööda pääsemata.
Riigi rahaga töötav ja erakondadest juhitav Pikalaenu pank finantseeris kõige rohkem erapankasid, andes viimastele laenu 8,79 miljoni krooni ulatuses. Laenu anti sageli madala % või koguni ilma %-ita. Riik ei teeninud seega oma raha pealt pennigi, erapangad, laenates riigilt saadud raha rahvale, teenisid ilusad summad. Pank kirjutas aga ühe aasta jooksul korstnasse 320 000 krooni protsentidena.
Riigikontroll annab igal aastal välja nn. “punase raamatu”, kus leidub andmeid, mis peaks panema mõtlema iga ausa kodaniku. Selles selgub, et “hädaabitöödel” on töölisi, kellele on makstud tasu 22 krooni päevas. Seda ajal, kui töötatöölise tasu oli üks kroon päevas.
1923. a. lõpust kuni 1932 aasta lõpuni, 10 aasta jooksul, on välismaa kaupu ja aineid sisse veetud 919 miljoni krooni eest. Samal ajal on suudetud välja vedada 890 miljoni krooni eest. (Financial News 13.5 1933). Seega on kõik meie väljaveetud kaupade ja ainete eest saadud raha otsekohe tagasi välja läinud ja peale selle veel 29 miljoni krooni väärtuses välisvaluuta laene ja oma raha kattevarasid. Need summad, mis välisvaluutas laevanduse, turistide ja muu kaudu sisse tulevad, kaovad ära saatkondade ja välisreiside peale. 1923-1929 on meile veetud sisse rukkeid, otri, kaeru, nisu ja nisujahu rohkem kui 113,54 miljoni krooni eest. Eestis oli läbi aegade olnud häid, edukaid ja jõukaid talusid, aga eesti põllumehele ei antud võimalust toita eesti rahvast nii nagu ta oli suuteline ja tahteline.

1931 Euroopa suurpankade krahh toob suure majanduskriisi. Eestis luuakse Põllutöökoda. Vabadussõjalased peavad kongressi, arutavad oma põhiseaduse muutmist.
Suurtööstusele on antud 12 miljonit krooni ja ligi pool sellest on kinni külmanud. Peale selle on suurtööstusele kirjutatud korstnasse 15 miljoni krooni + suurtööstuse tollikaitse. Näiteks Bata j.t. poolt on sisse veetud 85 000 paari saapaid. See kogus oleks andnud tööd meie 570 töölisele. Scheeli panga revideerimisel selgus, et krediidiseadust oli rikutud 19 punktis.
Rootsile antud tulitikumonopol andis riigile kahju 15 miljonit krooni. Väliskapitali juhid ei tarvita eesti tehnilisi jõude, see suurendab tööpuudust haritlaskonnas.
Valitsus saab Riigikogult erakorralised volitused võitluseks majanduskriisiga. Majanduskriis andis end 1933 aastal kõvasti tunda. Riigiametnike palgad üle 50 krooni kuus kuulusid vähendamisele 2-7%. Pensione vähendati. Töölise tunniteenistus suurtööstuses langes 1932 31,9 sendilt 29,9 sendile ehk 7%.
Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu III kongress otsustab laiendada liikmeskonda Vabadussõjas mitteosalenud kodanike kaasamise teel. Pitka, Tomingas ja mitmed teised astuvad organisatsioonist välja, juurde hakkab aga voolama suur hulk uusi liikmeid.
Ametisse astub senise Riigikogu esimehe Einbundi valitsus. Riigikogu esimeheks saab Jaan Tõnisson. Einbundi valitsus langeb kahe ja poole kuu pärast. 1. novembril 1932 astub ametisse Pätsi valitsus. Rahvahääletusel kukub läbi Riigikogu poolt esitatud põhiseaduse muutmise eelnõu.
EVKL esitab Riigikogule oma põhiseaduse eelnõu, Riigikogu otsustab panna see rahvahääletusele.
30. jaanuaril 1933 Saksamaa kantsleriks saab Adolf Hitler ja mõne kuuga koondub kogu võim natsionaalsotsialistide kätte. Hitler kuulutab end kõikide sakslaste juhiks sise- ja välismaal.
Eestis Riigikogu otsustab panna rahvahääletusele oma teise põhiseaduse eelnõu veel enne vapside oma.
Majanduskriis on levinud üle maailma. Märtsis 1933 Ameerika president Roosevelt paneb kinni neljaks päevaks kõik pangad 47-s osariigis, üle 19 000 panga. Paljusid nendest ei avatutki enam. 25% tööjõust on tööta; 50% langeb produktsioon; 2 miljoni inimest on kodutud.
Eestis 26. aprillil 1933 langeb Pätsu valitsus. 22 päeva jooksul ei leia Riigikogu esimees kedagi, kes oleks suuteline ja tahteline uut valitsust moodustama ja teeb ise valitsuse.
18. mail 1933 kinnitab Riigikogu ametisse Jaan Tõnissoni valitsuse.
Tõnisson korraldab põhiseaduse eelnõu toetamiseks kõnekoosoleku Tartu Vanemuises. Tekib nii suur mürgel, et Tõnisson peab koosoleku lõpetama. Vastuseks kuulutab ta Tartumaal välja kaitseseisukorra ja sulgeb Tartus kõik vabadussõjalaste organisatsioonid.
Rahvahääletusel kukub läbi teine Riigikogu põhiseaduse muutmise eelnõu.
Juunis 1933 Riigikogus võetakse vastu vormel, mis ei keela valitsusel krooni viimist kulla aluselt ega kohustanud seda hoida. Valitsus kirjutas Eesti Pangale ette hinnata kroon 35% alla kullastandardi taset, Rootsi krooni tasemele.
Valitsus otsustab müüa 1915. aastal vette lastud miiniristlejad Lennuk ja Vambola Peruule. Otsus vallandab pahameeletormi ja pärast Tõnissoni valitsuse langemist võimendub skandaaliks müügist, mis toimus vahendajate kaudu ilma kirjaliku lepinguta. Kaitseväe staabiülem kindral Tõrvand vallandatakse, kaitseminister Keremilt võetakse Riigikogu saadikupuutumatus. Terve rida isikuid antakse kohtu alla. Peruu valitsus oli maksnud laevade eest 210 000 naela, meie saime 121 250 naela.
Saksamaal Hitler sulgeb kõik parteid peale natside partei.
Eestis sisepoliitiline pinevus tõuseb haripunkti ühenduses eelseisva vapside põhiseaduse rahvahääletusega. Riigikogu tõstab nõutava kvoorumi 30%-lt 50%-ile. Sotsid nõuavad kihutuskõnede sumbutamiseks kaitseseisukorra maksmapanekut. Lõhed erakondade vahel süvenevad, ärevus rahva seas kasvab. Suuremad erakonnad loovad osalt relvastatud kaitseorganisatsioone oma koosolekute kaitseks ja vastaspoole koosolekute segamiseks. Sagenevad kuuldused ja artiklid riigipöörde kavatsustest.
11. august 1933. Tõnissoni valitsus kehtestab, seoses siseolukorra pingestumisega, kogu Eestis kaitseseisukorra kuni aasta lõpuni. Kaitseseisukorra määrusega keelustatakse kõik vabadussõjalaste organisatsioonid ning kohustatakse muud organisatsioonid laiali saatma sellised üksused, mis alluvad erilisele distsipliinile ja kannavad mundrit vms. eraldustunnuseid. Eesti Noorsotsialistlik Liit, Eesti Sotsialistliku Partei võimlemisrühmad, Põhja Kotkaste Leegion, Üleriiklik Vabadussõjalaste Ühendus, Demokraatlik Liinisõdurite Ühendus ja Pärnu ehitustööliste ja tööliste haridus- ja kultuuriühingud suletakse, nende kinnisvara sekvesteeritakse ja vallasvara arestitakse. Keelatakse sellised kõned, avaldused ja kirjutised, milles väljendatakse sihilikku lugupidamatust Eesti Vabariigi demokraatliku riigikorra, Riigikogu, riigivanema ning valitsuse ja selle liikmete suhtes. Pannakse maksma trükitoodete eeltsensuur. Sisekaitse ülemaks määratakse kindral major Gustav Jonson. Keelu alla kuulub ka Lennuki ja Vambola müügist kirjutamine või diskussioon nende laevade üle.
Saksamaa lahkub desarmeerimiskonverentsilt ja astub välja Rahvasteliidust. Seega on julgeoleku süsteemi loomine Euroopas ebaõnnestunud ning uue maailmasõja puhkemisoht kasvanud.
Eestis 14. –16. oktoober 1933. Toimub kolmas rahvahääletus põhiseaduse muutmiseks. Vabadussõjalaste eelnõu kiidetakse rahva poolt heaks. Kaasaaitajaks sellele tulemusele oli reaalpoliitik Konstantin Pätsi ja Põllumeeste kogude toetus eelnõule. Tema teguviis meenutab 1904-ndat aastat, kui oli tarvis üle võtta Tallinna linnavalitsus, lõi Päts liitu venelastega ja saavutas sakslaste lüüasaamise.

J.Klesment kirjutab raamatus “Põhiseadus ja Rahvuskogu”, Põhiseaduse muudatuse läbimineku põhjustest 1933. a. oktoobri rahvahääletusel: 1). Rahva seas oli küpseks saanud mõte, et on vaja kõvendada valitsusvõimu. Riigikogu enda algatused sel alal olid riigikogu ja poliitiliste rühmade endi süü tõttu kannatanud nurjumist. Seepärast hääletati Põhiseaduse muutmise viimse võimaluse poolt, kuna ka selle viimse eelnõu läbikukkumine oleks võinud kaasa tuua riiklikult seesuguseid korratusi, mille tulemusi oleks raske olnud ette näha. 2). Riigikogu oli kaotanud rahva usalduse. 3). Valitsuse sammud 1933. aasta kaitseseisukorra väljakuulutamisega andsid vastupidiseid tagajärgi. 4). Kodanikud olid tüdinenud alalistest sisetülidest.

17. oktoober 1933 Jaan Tõnissoni valitsus teatas oma ametist lahkumisest. Üleminekuaja valitsuse juhina ja uute valimiste korraldajana taheti näha mittepoliitilist tegelast P. Kann’i. Riigikogu esimees K. Einbund tegi aga valitsuse moodustamise ettepaneku K. Pätsile, kes selle vastu võttis. Kui J. Tõnisson sellest kuulis, kaotas ta 19. oktoobril, oma viimasel ametisoleku päeval, kaitseseisukorra.
21. oktoobril 1933 astub ametisse K. Pätsi valitsus, ta seadis omale esimeseks ülesandeks riigi majanduse eest hoolitsemise ja korruptsiooni vastu võitlemise.
Rudolf Hess Saksamaal andis välja korralduse, et kõik saksluse küsimused väljaspool Saksamaad alluvad temale. (10-12 miljoni inimest) Sellele reageerisid pooldavalt sakslased Eestis.
Eestis registreeritakse uus Eesti Vabadussõjalaste Liit muudetud põhikirjaga. Vabadussõjalaste Liidu Keskjuhatuse otsus: …võidelda edasi selle eest, et uus, kehtima hakkav Põhiseadus tegelikult paneks peremehena majasse rahva enese ja et rahva kätte tagasivõidetud võim tema käest ära ei libiseks.
Baltisaksa erakonnas haaravad võimu natsionaalsotsialistid. Valitsus sulgeb erakonna ja saadab välja selle juhid kaitseseisukorra piirkonnast.
EVL esitab Riigikogule seaduseeelnõu sotsialistliku partei keelustamise ja nende varade konfiskee-rimise kohta. Suletagu kõik sotsialistlikud organisatsioonid, nende varandus konfiskeeritagu ja Riigikogus ning omavalitsustes sotsialistide mandaadid tühistatagu. Riigikogu juhatus ei anna avaldusele käiku.
EVL kongressi resolutsioon marksismi vastu. Neil on kolm nõuet – sotsialistliku partei keelustamine, riiklike töökohtute asutamine ja ebaausalt saadud varanduste konfiskeerimine.
Riigikogu poolt võeti vastu “Kapitalide väljaveo tõkestamise, nende Eestisse toomise ja Eesti rahvamajanduse kindlustamise seadus.” Selle seaduse põhjal andis vabariigi valitsus välja määruse, mille kohaselt võis valitsus keelata kapitalide väljaviimist ja tehinguid, mille tagajärjel võiksid tekkida kohustused välisriikidele, nõuda ettevõtetelt andmeid kapitali paigutamise kohta välismaal jne. Seaduses ja määruses oli puudusi. Nende rakendamiseks nõudsid ametiühingud tööstuse sisulist kontrolli korruptsiooni vastu. Näiteks “Astoria” direktor Kaljo tunnistas kohtus, et “korruptsioon on kõikides aktsiaseltsides saanud süsteemiks, ilma milleta ei saada läbi”.
Asunikud ja Keskerakond üritavad jaanuaris 1934 kukutada Pätsi valitsus, mis aga ei õnnestu.
Jaanuar 1934 Viimasel rahvahääletusel kerkinud vapsismilaine veeres uskumatu jõuga edasi. Vast toimunud omavalitsuste valimistel Tallinnas said vapsid linnavolikogu 87-st kohast 47. Pärnus valiti linnavolikokku ainult kolm sotsi, M. Unt, O.Gustavson ja A. Lusik. Tartus läks volikogu 65-st kohast 32 vapsidele jne. Vapsid said paljudes kohtades omavalitsused oma kätte. Kes vapse kritiseerida julges, sellele kuulutati kadu.
Oma eelarvekõnes märkis majandusminister Karl Selter, et üle saja miljoni krooni on kümne aasta jooksul tööstuses kogutud kapitalist kadunud teadmata kuhu. Mõni tööstus oli alustanud oma tegevust 1920. aastal võlgadeta, töötanud 13 aastat riigi tollikaitse varjus, aga siiski kümme miljonit krooni ületavatesse võlgadesse sattunud. K. Selter lausus:”Meid ärritab eriti see, et suur osa neist kaotsi läinud summadest on teenitud riigi tollikaitse abil. Meie leiame, et säärane rahapumpamine eesti majandusest peab lõppema”.
Tööstusse investeeritud väliskapitali kogusumma oli veidi üle 20 miljoni krooni ja selle eest tuli maksta kõrgeid protsente. J. Jaanusson väitis oma teoses “Eesti majanduslik areng”, mis ilmus konjunktuuribüroo ametliku väljaandena, et Eesti tööstusest kadunud summa ulatub kahesaja miljoni kroonini ja et sisseveetud toorainete hindu on näidatud kõrgematena tegelikkudest hindadest.
Soome põllumees saab oma või eest Inglise turul ligi viiendik kallimat hinda kui eesti põllumees. Meil töötavad põllusaaduste välisturgude korraldamise alal kaks paralleelset organisatsiooni – põlluministeeriumi põllumajandusosakond ja välisministeeriumi väliskaubanduse osakond.
24. jaanuar 1934 Uue Põhiseaduse jõustumist tähistati 21 kahuripauguga. Valitsuse koosolekul olid ministrid pidulikkudes frakkides ja üle maa korraldati tõrvikute rongikäike.
Riigipeaks on rahva poolt viieks aastaks valitav riigivanem, kes võib Riigikogu laiali saata ja panna seadustele veto, ise seadusi anda dekreetidena. Riigikogu on vähenenud 50 liikmele. Täidesaatev võim kuulub valitsusele.

26. jaanuar 1934 algab Moskvas ÜK(b)P XVII kongress. Esimest korda N. Liidu partei kongressil puudub igasugune avalik opositsioon. Partei juhtorganite salajasel hääletamisel selgub, et Jossif Stalin ja tema meeskond on saanud 200-300 vastuhäält. Kongress lõppeb 10. veebruaril 1934, sellele järgneb suur terror, mille käigus hävitatakse ¾ kongressi 1961-st saadikust. Kongressil valitud 139 liikmeline keskkomitee represseeritakse pea tervenisti. Kongressil vallapäästetud rahvuskallaklastevastase kampaania ajal hukkub sadu tuhandeid inimesi.

Saksamaast saab ühtne riik. Osariikide ja omavalitsuste õigused kanduvad keskvalitsusele. Austrias sotside relvastatud riigipöörde katse. Valitsus kahurite ja kuulipildujatega marksistide vastu. Ülem-Austrias ja Viinis kuulutati välja piiramisseisukord. Võitlused kestavad – nädal hiljem - punased löödud. Töötavad väljakohtud. Dollfussi valitsus on võimul.

Eestis seatakse üles riigivanema kandidaadid ja kandidaadi ülesseadmiseks vajatakse 10 000 allkirja.
Vabadussõjalaste Liidu peasekretär Artur Sirk on kokku leppinud kindral Laidoneriga vapside kandidaadiks olemiseks. Kui Sirk läks V.L. Kongressile, teatas talle Hjalmar Mäe, et nelja kapteni ettepanekul on EVL valinud kandidaadiks kindral Andres Larka. Artur Sirk allus otsusele.
Nüüd seati Laidoner üles Asunike Koondise ja Vabadusristide Vendade Ühenduse poolt. Päts – Põllumeeste kogude ja Eesti Rahvuslaste klubide poolt ja August Rei – Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei poolt.
Algab toetusallkirjade kogumine. Ajakirjanduses algab oma kandidaatide kiitmine ja vastaskandidaatide mustamine. Eriti teravalt tungib Võitlus kallale Laidonerile ja tema perekonnale ja Rahva Sõna Larkale.
Seadus – dekreet – keelas sõjaväelastel tegeleda poliitikaga. Ümberpaigutusi ja reserviarvamisi sõjaväes ja Kaitseliidus. Juhtkond tegi kõik mis vajalik, et hoiduda sõjaväes paremäärmuslike gruppide tekkimise eest. Oli vana tuntud tõde, et mõjutatud ohvitserkond võib teostada sõjaväelise riigipöörde.
1. märts 1934 Toimub üleriigiline rahvaloendus. Eestis elab 1 126 413 inimest, eestlasi 88,2%.
11. märts 1934 Põltsamaal toimub Eesti Vabadussõjalaste Liidu pidulik lippude õnnistamine. Lipuvandes sisaldub lause:”Saagu see lipp, kui tarvis, ka lahingulipuks!” Valitsuse aadressil tehakse avalikke ähvardusi. Päev hiljem -
12. märts 1934 Kehtestatakse kaitseseisukord 6 kuuks. Kindral Johan Laidoner nimetatakse kaitsevägede ülemjuhatajaks ja sisekaitse ülemaks. Poliitilised koosolekud keelatakse, vabadussõjalaste organisatsioonid ja nende häälekandjad suletakse. Arreteeritakse üle 400 juhtiva vabadussõjalase.
Päts esineb Riigikogus seletusega valitsuse tegevuse kohta. Riigikogu kiidab valitsuse tegevuse heaks.

12. märtsi 1934 karmi käe aktsioon on oluline meie ajaloos ja seepärast on mõtet hetkeks vaadelda, kust oli Päts saanud oma tõekspidamised ja kas ta jälgis või kohandas kellegi teise eeskuju. Hea Pätsi tundja Ed. Laaman kirjutab, et saksa-ameerika kirjaniku ja teadlase Franz Lieberi “Rahvavabadus ja omavalitsus”, oli raamat, mis talle kõige sügavamat mõju avaldas. Aga kõrvaltvaatajale näib, et juba 1926. aastal oli Pätsil väljakujunenud riigikorra mudel ja see ei sisaldanud erakondi nende praeguste (või tookordsete) liidrite koosseisuga. Rahvas tuli kasvatada ühiskondlikult mõtlema ja käituma. Eeskujuks võiks võtta Tallinna gildid või Portugali majandusteadlase dr. Antonio Salazari.
Tallinna linn oli aastasadu püsinud ja õitsenud mitmesuguste valitsejate all. Linna juhtisid kodanikud, kes olid koondunud gildidesse. Iga käsitööline, ettevõtja või ametmees hoolitses ise oma järelkasvu eest. Nooruk pidi maast madalast õppima oskuse või eriala ja siis selle turustamise. Kõik erialad olid koondunud omaette gildidesse, kus kõik üksteist hästi tundsid. Parimad endi seast valiti/saadeti esindajaks linnavalitsusse. Need olid saadikud, kes oskasid aru saada ladinakeelsest kirjast, mida igaüks võib Tallinna raekoja seinalt lugeda, milles kästakse raehärradel jätta armastus, kadedus, viha ja muud vastavad tunded, kui nad astuvad ametikohuste täitmisele. See tuletab meelde “Kodade mudelit” Pätsi riigikorra plaanis (millest Mussolinigi eeskuju võttis [Gildidest keskaja Euroopas]).
Portugal oli aastakümneid üks majanduslikult ja poliitiliselt kiratsevamaid riike Euroopas. 1910 tõugati kuningas troonilt.16 järgneval aastal oli seal – 9 presidenti, 44 valitsust, 25 ülestõusu, 3 diktaatori. 1926. aasta diktaator lõi “Estado Novo” ja 1928. aastal kutsus majandusministriks Salazari, kes 1932 sai peaministriks ja valitses 36 aastat. Rahvas oli rahul ja produktiivne. Salazar ei usaldanud parlamentaarset demokraatiat, see oli toonud korralageduse ja stabiilsuse kadumise, veel hullem, see oli toonud poliitiliste parteide despootliku võimu. Salazari valitsus baseerus 1933. aasta põhiseadusel, mis asendas mitmepartei süsteemi unitaarse ja korporatiivse riigiga. Kahekojaline parlament – alamkoda – valitud rahva poolt. Ülemkoda – korporatiivne koda – valitud mitmest ühiskonna kihist, kaasa arvatud tööstus, kaubandus, põllumajandus, kaitsevägi, kirik. Pikka aega kestnud tüli kapitali ja töölise vahel sai lõpetatud. Töökaitseseadus 1933. aastast keelas streigid ja “lock oudid”. Salazari eelarved olid alati tasakaalus, raha väärtus stabiilne, korruptsioon muutus peagi olematuks, paranes tulumaksu seadus ja kogumine.
Tema motto – “Deus, Patria, Familia!”, - Jumal, riik, perekond. Ta kartis totaalset diktatuuri, vihkas fašismi ja kommunismi. Vähemused ja juudid ei olnud probleemiks. Majandusellu sekkus ta palju vähem kui teised totaalsed riigid.

Eestis Päts annab dekreedi, millega lükkab riigivanema ja riigikogu valimised edasi kaitseseisukorra lõpuni. Tühistastakse vabadussõjalaste mandaadid kohalikes omavalitsustes.
Eesti, Läti ja Leedu kirjutavad Moskvas alla mittekallaletungi lepete pikendamise kuni 1945. aastani.
Läti peaminister Karlis Ulmanis kehtestab Lätis sõjaseisukorra, asudes autoritaarse arengu teele. Parlamendi ja parteide tegevus peatatakse.
Tallinnas avatakse I Eesti Mängud. Osa võtavad 5000 võimlejat ja 600 sportlast.

Juuni 1934 “Pikkade nugade öö” – Saksas natsionaalsotsialistide sisevõitlus tipneb veriste arvete-õiendamistega. SA juhtfiguur ja teised on NSDAP võimuletõusu järel nõudnud natsionaalsotsialistliku rahvarevolutsiooni edasiarendamist. Seda vastustab sõjaväe juhtkonna ja majanduseliidiga kompromissi otsiv Adolf Hitler. Kolme päeva jooksul tapetakse sadu SA mehi (SS-i kaasabil), sealhulgas Ernst Röhm ja endine kantsler Kurt von Schleicher.

Eestis Päts kutsub siseministriks Karl Einbundi, kes peatselt määratakse ka peaministri asetäitjaks ja sisekaitseülemaks. Einbund teatab pressikonverentsile, et 12. märtsist on Eestis autoritaarne kord. Valitsus korraldab valimised siis kui kriisiolukord on üle.
Päts, Laidoner ja Einbund kohtusid parlamendi fraktsioonide esindajatega. Mingit koostööd ei saavutatud, oma tõe ja õiguse tagaajamine kestis endist viisi. Keelustati erakondade ja igasuguste poliitiliste ühingute tegevus. Valitsus loob informatsiooni ja propagandatalituse.
28. september ja 2. oktoober 1934 erakordsed Riigikogu istungid. Jõuvahekorrad selginesid Riigikogu esimehe valimisel: Rudolf Penno napp edu Jaan Sootsi ees. Riigi kriisist väljatoomisel olid pooltel erinevad nägemused. Kompromissivalmidust ei leidunud. Opositsioon ründas teravalt valitsust. Kohalolijad veendusid, et parlament on jätkuvalt lõhenenud kaheks vaenulikuks leeriks – riigimehelikku koostööd ei ole oodata. Nüüd kohtusid Einbund ja Laidoner veelkord riigikogu rühmade esindajatega, aga jälle tulemusteta. 2. oktoobri hilisõhtul lõpetas Einbund Riigikogu istungjärgu ja 12. oktoobril pani Päts Riigikogu vaikivasse olekusse.
Loodi Inseneride koda.
Keskvanglast põgeneb EVL liider Artur Sirk.
Esmakordselt antakse välja riigivanema kirjandusauhinnad Anton Hansen Tammsaarele ja Karl August Hindreyle.
Sundmäärus – keelati valitsuse kritiseerimine ja kodurahu häirimine.
Parteide ahistamist, nende tegevuse peatamist ja keelustamist esines kahe maailmasõja vahel paljudes riikides, seega polnud Eesti erand. Jättes kõrvale totaalsed riigid, oli nähtus laialt levind.
Ulmanis peatas Läti parlamendi ja parteide tegevuse, keelustas profašistliku Kõueristi.
Leedus keelustas valitsus kõik parteid ning konfiskeeris nende vara, legaalseks jäi vaid Tautininkai.
Bulgaarias keelustati kõikide parteide tegevus.
- Pärast veriseid tänavalööminguid Viinis ja teistes Austria linnades, riigis keelustati kõik parteid, v.a. Vaterländische Front.
- Üsna üldine oli Lääne-Euroopas profašistlike, militaarse iseloomuga poliitiliste liitude-ühingute keelustamine. Seda tehti Belgias, seda tegi Leon Blumi rahvarindevalitsus Prantsusmaal. 1. jaanuaril 1937 jõustunud ühiskondliku kaitse seadusega tehti sedasama Inglismaal. Politseile anti õigus tõkestada kõik sellised demonstratsioonid ja miitingud, mis võiksid üle kasvada rahutusteks ja korratusteks.
Eestis antakse välja kirikute ja usuühingute seadus. Luteri kirikule ja apostliku õigeusu kirikule antakse avalik-õigusliku asutuse staatus. Uus seadus kehtestab tugeva piiskopivõimu ja riigi toetuse.
31. detsembril 1934 oma uue aasta läkituses nendib riigivanem Konstantin Päts, et kui 12. märtsi sammu poleks astutud, ei saaks uut aastat nii rahulikus meeleolus vastu võtta. Ettevõetu on sündinud riigi ja rahu päästmiseks. Ta teatab, et esmane ülesanne on rahva organiseerimine, sellele järgneb kõrgemate riiklike institutsioonide kujundamine. Päts kinnitab: rahva elu alus jääb demokraatlikuks.
1934. aasta soodne ilmastik tõi rekordsaagi Eesti põllumehele. Vilja sai välja vedada, selle asemel, et sisse tuua. Parteidele oli poliitilises elus piirangud pandud, aga samas ka korruptsioonile. Majandus-, haridus- ja kultuurielule oli uus suund kätte näidatud. Algas nn. “Vaikiv ajastu”.

Oleme põgusalt vaadelnud seda, mis juhtus Eestis 1934. aastal ja miks see juhtus s.t. millest see oli välja kasvanud. Lõpetan tsitaadiga Mati Grafi raamatust: Parteid Eesti Vabariigis 1918-1934 (lk. 333).
“Jäärapäine erakonna põhimõtetest kinnipidamine ning võimukate parteiliidrite rivaalitsemine kiirendas ebaterveid protsesse, mille loogiliseks resultaadiks sai olla vaid n.ö. kirurgiline vahelesegamine ühiskonnaellu. Seda enam, et võimendus üleüldine igatsus tugeva valitseja järele, kes siis oleks võimukalt korrastanud läbinisti sassi aetud Eesti poliitikaelu. Autoritaarsuseigatsus tugevnes ka ühe osa Eesti poliitilise eliidi seas, kelle arvates traditsiooniline parlamentarism oli oma aja ära elanud. Stabiilsust – olgu selle saavutamise vahendid millised tahes – taotlesid majandusringkonnad ning armee juhtkond”.

Paavo Loosberg
Metsaülikool
28. august 2007

Video Vaado Sarapuu
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus